Annemai võrgutab: uus võimalus

Ma pole ammu kirjutanud. Tunnen end süüdi teie ees. Asjaolud on lihtsalt nii väga muutunud. Nagu te arvata võite, siis pole ma enam vallaline.  See suhtesse astumine oli keeruline otsus, sest ühest küljest olin ju andnud lubaduse eksperimenti korraldada. Teisest küljest jälle loodan, et iga naine, kes on kunagi olnud armunud ja armastanud, mõistab mind. Naised loobuvad palju enamastki armastuse nimel kui blogipidamine ja eksperimenteerimine oma armueluga. Aga kokkuvõttes peab ju iga inimene õnnelik olema, ükskõik millest ta selle nimel loobuma ka ei peaks ... 

Mulle väga meeldib see, kui on võimalus uues suhtes kõike justkui esimest korda teha.  Nii hea on see tunne, kui sa saad reaalselt oma eksimustest üle olla ja uuel katsel neid vältida. Mitte et ma mingeid väga suuri eksimusi elus oleks omaarust teinud, aga eks õppetunde on igaühel meist, mida enam korrata ei tahaks. Nagu see, et kuidas käituda siis, kui muutud armukadedaks või kui mees valetab. Või nagu näiteks see, et ma muutusin oma eelmise mehe koristajaks ja pesutriikijaks ning ei tahaks, et järgmises suhtes mees sama eeldama hakkab, justkui see ongi minu kohustus, kõik tema must pesu voodi alt ja kapist kokku koguda, ära pesta (võttes endale täieliku vastutuse ka tema õli- ja mustikamoosiplekkide väljatulemise eest) ning tagatipuks ka õigeks ajaks ära triikida. Loomulikult olen ma seda vajadusel nõus tegema, aga eelmises suhtes muutus see justkui mulle hinnangu andmise kriteeriumiks. Kui näiteks juhtus, et eelmisel õhtul oli pesupäev ja mehe lemmiktriiksärk ei olnud järgmiseks hommikuks ära kuivanud ja triigitud, siis kõlas minu aadressil alati mingi etteheide. Ja kõike vaid seetõttu, et mees leidis, et see ongi minu kohustus. Umbes sama tähtis asi minu elus nagu magamine või söömine. Ta isegi ütles üks kord, et kui ma magada ja süüa ei unusta, kuidas ma siis unustasin särgi triikida. Või miks ma vaatasin televiisorit selle asemel, et tema särki triikida. Tagant järele mõeldes, ei olnud mu eelmine suhe kuigi rahuldust pakkuv. Aga sel hetkel, kui oled armunud või lihtsalt sõltuvuses mingist mehest, siis süüdistad ikka ennast, et pole piisavalt hea naine.  Reaalsus on aga see, et asjad, mis sind häirivad ja mida sa teed vastu oma tahtmist ühes suhtes, ongi märgid, et sa ei peaks neid asju tegema ja see mees pole sulle õige. Tuleb vaid leida julgus, lahku minna ja anda võimalus selleks, et õige mees su ellu tulla saaks. Minu praeguses suhtes pole isegi juttu olnud, et kes peaks mehe riideid korras hoidma  ja mul pole olnud isegi võimalust mainida, et ma vihkan särgitriikimist. Sest ta on alati kõik oma pesu ise pesnud ja triikinud. 

Aga mis me ikka siin vana meenutame, räägime ikka uuest ja huvitavast.  Uus suhe annab võimaluse kõike justkui esimest korda teha - esimene suudlus, esimene seks, esimene öö koos, esimene hommikusöök kallimale, esimene ühine reis, esimene kohtumine ämmaga ja nii edasi, eks te teate ise, mis tundeid see meis naistes tekitab. Üks minu vanem ja kogenum vallaline sugulane, kes kuulis, et mul on uus mees, ütles mulle, et sõltumata sellest, kui vana on naine või kui mitu suhet tal seljataga on, tuleb uues suhtes esimeste kordade peale igaühel väike värin sisse. Isegi, kui kohtad uut meest 40selt ja lähed kohtama tema 70-aastase emaga. Ja võibolla on siis see paanika isegi veel suurem.  

Eks uues suhtes on alati ka ootamatusi ja mõned neist pole kõige meeldivamad. Näiteks üks mehe sõber, kellega sa kuidagi ei klapi ja keda hea meelega ei tahaks näha oma kodus ei täna ega tulevikus. Kelle naljad on solvavad ja lamedad, ning kes leiab, et kuna ta on su mehe parim sõber, siis võib käituda ja kamandada, justkui sa oled üks tema nupukestest Monopoli mängus.  Või nagu näiteks sinu mehe eksnaised ja sõbrannad, kelle meelest oled sa järjekordne mõttetu tibi ja kes ei viitsi sulle seetõttu isegi tere vastu öelda.  Aga mulle meeldib siinjuures ühte maailmakuulsat naist parafraseerida: "Mul on ükskõik, mis nad minust mõtlevad, sest ma ei mõtle nendest midagi!"

Mulle igatahes meeldib kõik see uus ja siiani on kõik minu ja Karli esimesed korrad olnud fantastilised või vähemalt lõbusad.  Ma küsin endalt väga tihti, et kas tema ongi see õige? Ma loodan, et on. Eks aeg näitab. Lugesin kuskilt, et partneri tõeline pale tuleb välja alles kolmandal kooselu aastal, nii et sellele tähtsale küsimusele vastamiseks on mul veel aega.  Ja ausalt öelda ei tahaks ma vaatamata sellele, et kõik on lihtsalt super, veel abielluda ja lapsi teha.

Kallistades Annemai