EESTI TIPPDISAINER KARDAB, ET KOROONAVIIRUS röövib ta elutöö

Hetkel maailmas valitsev olukord on tekitanud palju ebakindlust ja hirmu. Seda, mis tulevik toob, ei tea meist täpselt keegi. Küsimärgi alla on sattunud ka moebrändide edasine eksisteerimine ning antud teemal on sõna võtnud mitmed disainerid.

Hiljuti Milaano moenädalal oma kaunist kollektsiooni esitlenud NYMFi disainer Triin Kärblane tegi Facebooki lehel südamliku postituse, kus vaatab tõtt hirmudega, millest suurimaks on kaotada oma elutöö.

“ Kuigi üheltpoolt olen ma ülimalt tänulik ja põnevil, et saan seesugust haruldast inimkonna transformatiivset aega kogeda ja loodetavasti ka positiivset muutust näha, siis teiseltpoolt, olles lihtsalt inimene ja ka ettevõtja, saavad ka minu tegevused oluliselt mõjutatud ning NYMFi edasine eksistents, vähemasti sellises vormis, on sattunud ootamatult küsimärgi alla,” mõtiskleb Triin.

Naine tunnistab, et näeb seda hirmu aegajalt aktiivselt üles tulemas ja teeb lihtsalt kõik, et mitte sellega kaasa minna, otsides pidevalt endas seda tasakaalupunkti ja joondust, mis annaks kindluse, et oleme suures plaanis hoitud ning et see tegelik lahendus ei pruugigi veel meie mõistusetasandile küündida.

” Lihtsalt igal hetkel, kui hirm üles tuleb, teen otsuse, et mina sellega kaasa ei lähe ja valin lihtsalt usalduse ja armastuse tee”, räägib haldjalikku loomingut viljelev disainer.

“Seniks, kui siin maailmas veel metamorfoos täies hoos ja uute kleitide kandmine tundub täiesti teisejärguline, luban, et elan lihtsalt päeva korraga ja täidan täie pühendumisega oma missiooni – jagada seda ilu ja armastust siin maailmas. Olgu see siis praegu läbi visuaali ja sõnade ning virtuaalse kohalolu. Kuid loodan, et see puudutab, toetab ja tõstab just neid, kel seda praegusel hetkel just kõige rohkem vaja on. Ning lihtsalt usaldan, et kui lõpuks jälle “päike väljas” ja meid taas “õue mängima” lastakse, siis lehvivad ka NYMFi kleidid vägevasti selle veelgi selgema ja sinisema taeva all. Sest süda ju seal sügaval teab, et NYMFi kleidid ei ole siia maailma peitu loodud, vaid ikka vägevaid tegusid tegema.”
Lõpetuseks lausub moelooja, et jagas meiega oma hirmu just seetõttu, et teab, et kõik me seisame praegu silmitsi hirmudega. Igaüks erinevate ja omadega ning lisaks veel kollektiivsetega. “Sest praegu ongi see aeg, kus kõik tuleb avalikuks ja pinnale. Kõik, mis meid takistab edasi liikumast ja hirmuenergia on üks suurimad takerdajaid üldse. Kuid see hirmude kogemine on vajalik ikka selleks, et nendest läbi saaks minna ja neid lahustada. Ehk siis igal hetkel, kui hirm tuleb, märgata seda, teha stopp, suunduda tagasi südamesse ja lihtsalt valida usalduse ja armastuse tee. Vähemasti see on see, mida mina praegu läbi enda praktiseerin ja õpin.”