Issand, kui äge naine – Helene Vetik!

8 kommentaari
Issand, kui äge naine – Helene Vetik!

Kes Helenet vaid moe- ja disainiblogijana teab, saab nüüd küll üllatuse osaliseks. Nimelt on tegus blogija ametis veel mitmel muul rindel: samaaegselt on ta Loovstuudio HMMM loovjuht ja disainer, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud, disainiajakirja IDEE kaasautor ning mitmekordne reklaamdisaini auhinna Kuldmuna laureaat. Täna jätsime tema askeldused veidike tagaplaanile ja seadsime fookuse Helene stiilile ja läbisaamisele kireva moemaailmaga.

Kes Helenet vaid moe- ja disainiblogijana teab, saab nüüd küll üllatuse osaliseks. Nimelt on tegus blogija ametis veel mitmel muul rindel: samaaegselt on ta Loovstuudio HMMM loovjuht ja disainer, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud, disainiajakirja IDEE kaasautor ning mitmekordne reklaamdisaini auhinna Kuldmuna laureaat. Täna jätsime tema askeldused veidike tagaplaanile ja seadsime fookuse Helene stiilile ja läbisaamisele kireva moemaailmaga.

„Moodi järgin rõõmuga ja peamiselt interneti vahendusel, uurides maailma moenädalate galeriisid. Moeajalooga on suhted samuti soojad ning pean lugu sellest, kui osatakse kombineerida uut ja vana,” ütleb Helene, kes iseloomustab oma stiili sõnadega „eklektiline ja kõigusoojane”. „Minu riided on iseloomuga, põneva lõikega ja kindlasti mugavad,” ütleb naine, kes veedab meeleldi päevi jooksutossudes ning puuvillastes pükstes. „Paljudel kangastun silme ette pigem värvilisena, kuid austan väga ka halle toone ning miksin neid erinevate värvigammadega. Hea meelega oleksin vahel ka arhitektide stiilis mustas, kuid beežid koerakarvad teevad minu stiili määratlemisel oma töö,” viitab Helene oma koerale Kostjale, keda võib sageli kohata ka tema blogipostitustes.

Vintage voodi all

Igapäevaselt eelistab Helene kanda tenniseid. „Liigun igale poole jala. Kuna minu stuudio asub Vanalinnas Pikal tänaval, siis sinna ülesmäge ronimine kontsadel on arvatavasti ka tervisehoiuametite poolt keelatud. Oma säärejooksu vaadata eelistan muidugi kontsadel, vahel tuleb ette ka selliseid päevi,” naerab Helene, kes armastab šopata internetis ja ka taaskasutuspoodides nagu Paavli kaltsukas, Uuskasutuskeskus ning Humana. „Pean lugu pigem nendest kiirmoebrändidest, mis liiguvad säästlikkuse suunal. Väga meeldib šopata Soomes Monki poes.”

Kõige hinnalisemaks asjaks oma kirevas garderoobis peab naine Jeremy Scott’i loodud Adidas Originals mantlikest ja sama duo poolt disainitud kingapaari. Helene voodi all peidavad end ka mitmed põnevad vintage-leiud. „Vintage-maailmast on mul palju kraami, mille hinnad hetkeseisuga ootamatult kõrgeks on kasvanud: Ralph Lauren, Prada ja Chanel peaks kusagil voodi all kastides olema.” Enamik järjest enam hinda minevatest moeleidudest pärinevad taaskasutuspoodidest võileivahinna eest. „Ralph Laureni väga kena vanaaegse käekoti ostsin siitsamast Eestist Foxy Vintage poest, kust pärinevad ka minu paljud teised leiud. Mitmed ostud olen teinud eBay oksjonitel või saanud Etsy veebipoest. Pierre Cardin’i seemisnahksed kuldsete detailidega kontsakingad sain näiteks kohalikust Basaari äpist 15 euro eest, lausa koos karbiga. Võimalik, et mõni tütar müüs ema kalli kraami kogemata maha,” naerab Helene ja lisab, et tihtilugu leiab kallimat sorti kaubamärke nagu Lacoste või Marimekko ka täiesti tavalistest Humanatest. „Näiteks sain kahe euro päeval sealt Marimekko esimese disaineri Vuokko Nurmesniemi villase kleidi, mille hind veebioksjonitel ulatub nüüd 400 euroni. Tuleb lihtsalt harjutada kätt kvaliteetsemaid kangaid ära tundma ja siis tajub ka kirbuturul ilma vaatamata parimad palad ära.”

Karusnahk ja sisemine zen

Helene igatseb ja unistab öeldes, et ilma unistamiseta unistused ei täitu, oma garderoobi midagi Manish Arora käesoleva aasta kollektsioonist või mistahes muust tema kollektsioonist. „Mind äärmiselt lummavad tema tööd,” ütleb Helene, kes ei pea oluliseks rõivastel oluliseks märki, vaid pigem disainerit selle taga. „Oluline on disaineri nimi, kui pean disainerist lugu. Kuna disainerid liiguvad brändist brändi, siis vahel meeldib üks kaubamärk, vahel teine. Fännan ikka konkreetsete inimeste käekirja, mitte logo, mille alla see surutud on.”

Mis aga Helene hinge kriibib, on karusnaha kasutus. „Mind riivab, kui inimesed ostavad uut karusnahka, irvitades selle üle, kus ja kuidas see tehtud on – inimesed, kes kannavad väga rasket elu elanud rebasest vorbitud mantlit ning naljatlevad stiilis „Misasja, see loomadest hoolimine pidi mingi ilgelt popp värk olema?!”, aga samal ajal lähevad joogasse oma sisemist zen’i otsima.

Helene enda kapist võib karusnahka leida vaid ema iidse karvamütsi ja vana kasuka näol. „Ma ei ole oma elus veel jõudnud sinna kohta, et olen vegan ja välistan igasuguse naha. Laiman seda, kui loomad peavad piinlema ning neid tapetakse moe pärast. Vintage-tooted on midagi hoopis muud ja nende välistamine oleks taaskasutuse maailmas raiskamine ja pigem halb. Uutsorti nii-öelda moodsad karusnahatooted on minu silmis ka üpris maitselagedad ja torkavad tänavapildis oma tutikeste ja värvikestega päris hästi silma, nii et on kohe aru saada, et tegu pole vanaemalt päritud sentimentaalse väärtusega asjaga,” ütleb Helene.

Baleriinikostüüm koristamiseks

Kõige rohkem aga võib Helene garderoobist leida päikeseprille. „Mul on tohutult palju päikeseprille, enam-vähem kolm sahtlitäit. Vanasti kogusin ka kingi, kuid leidsin endas vabaduse hakata vaikselt neid ära kinkima ja loobuma. Ei tahaks olla see, kellel on surres kõige rohkem asju, vaid tahaks ikka nautida ja siis edasi anda,” ütleb ta tabavalt. Veel meeldivad naisele kõikvõimalikud kaabud ja mütsid. „Neid on mul väga palju. Mustad, rohelised, heleroosad, täpilised, karvased. Kuna alatihti lõikan poisipea ja siis kasvatan seda taas välja, on juuksed enamiku ajast veidra pikkusega, nii et peakatted päästavad alati.”

Ka ehteid on naisel palju. „Ehteid kannan päris tihti. Lemmikehted on vanaaegsed, uut kraami tekib ka vahel, aga ajalugu ja klassika on miski, mis mind ehete puhul tõmbab. Ka hiljutine ajalugu. Teine asi, mis mulle meeldib, on just vastupidi uute disainerite loodud ehted: loomulikult Tanel Veenre, Polyjewellery, Kaia Saarna, Issey Miyake, Ööloom ja paljud teised,” loetleb Helene.

Kõige crazy’ma asja tiitlile Helene garderoobis pretendeerib erklilla baleriinikostüüm. „Kannan seda vahel niisama oma lõbuks korterit koristades. Kui väisasin lava Antonina-nimelise muusikuna, siis jõudis see vahel ka esinemistele.”

Küsimusele, kas naisel mõni moefopaa ka kunagi ette on tulnud, kõlab vastuseks, et need on jäänud pigem ja loodetavasti ikka teismeikka koos oranžikaskollaseks blondeeritud juuste ja valgete kilepükstega, mis samas 90ndatel oli väga in. „Püüan mineviku veidrustesse mitte suhtuda kui fopaadesse, vaid nõnda, et igal asjal ongi olnud oma aeg ja tuleb oma julguse üle uhkust tunda, mitte seda fopaaks tembeldada.” Vot nii – võtkem eeskuju!

 

Tekst: Triin Tisler

Fotod: Madis Nestor, Aljona Sokolovskaja, Anete Palmik, Maiken Staak

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar suvi 2015

Sarnased artiklid