JOAN HINT – NAINE teisest reaalsusest

Rõivabrändi GUILD looja ja disainer Joan Hint on naine, kelles põimuvad võlurid ja sõdalased, piraadid ja šamaanid. Teda inspireerivad kõige enam Eestimaa metsad ja taimed ning tuli, mis meis helendab ja meid ühendab. Oma stiili kirjeldab ebamaise auraga naine lühidalt: harmooniline segu eri kultuuridest, ajatust ja ajaloolisest.

Joan kuuleb sageli komplimente, et ta on Eestima stiilseim naine. Tema stiili läbi aegade vaadates võib aga tõdeda, et just viimase kümne aasta jooksul on see kardinaalse muutuse läbinud. Kuidas jõudis tõmmu kaunitar just sellise välimuseni, mida ta esindab täna? „Ma jõudsin iseendani,“ lausub graatsiline Joan enesekindlalt ning täpsustab, et teekond on kestnud veelgi kauem kui kümned aastad. Sinna on mahtunud meditatsioone ja hüpnoose, šamaanirännakuid ja oma väe juurde laulmisi. „See tee ei ole olnud alati lihtne, kuid iga samm on viinud mind iseendale lähemale ja see omakorda väljendub kõiges, mida peegeldan.“

Unistus muinasjutumaailmast

Joan usub, et lapsepõlves ollakse oma pärisolemusega vahetus kontaktis. See oli aeg, mil teda inspireerisid iidsed naissõdalased, võlurid ja kõik, keda ta arvas olevat vabad: mustlased, piraadid, maagilised olendid ja indiaanlased. „Mulle tehti varakult selgeks, et raamatutes hiilivad muinasjututegelased ning filmides mängivad näitlejad ja mina ei saa ei Arabellaks ega Esmeraldaks, valigu ma mõni „pärisamet.“ Olin siis mõnda aega päris nõutu, kuni taipasin, et minagi võiksin elu veeta filmides „mängides” – mõelda vaid, ma saaksin mängida terve elu ja see oleks veel pärisamet,“ räägib naine, kelle unistuseks oli kanda kostüüme, päästa häid inimesi kurjuse käest ning kihutada hobustel läbi paksude laante. Sihikindlalt hakkas Joan valmistuma oma unistuste täideviimiseks. Ta õppis ratsutamist, mõõgavõitlust ja vibulaskmist. Kolmeteistaastaselt valmistas GUILDi disainer juba kõiksugu keskaegseid ja ajaloolisi kostüüme, rõngasrüüsid ja turviseid. Kui Joan avastas enda jaoks LARPi (rollimäng, milles osalejad kehastavad maagilisi tegelasi. – Toim.) võis mängust tulvil maailm jätkuda.

Lisaks kõigele eelmainitule võttis üdini loominguline naine ka näitetunde ning sai rolle väikestes filmides ja ka mõnes seriaalis. „Käisin Inglismaal parimate näitekoolide katsetel, sain heakskiidu, kuid keelelistel põhjustel jäin n-ö B-nimekirja, kes saab koha, kui mõni inglane peaks ära ütlema. Keegi ei öelnud. Võitsin aega ja pidin sellega midagi pihta hakkama,“ täpsustab Joan. „Oma kaaslasega tulime ideele, miks mitte ise rõivaid teha. See on juba tuntum lugu GUILDi alguse kohta. Enesele teadmata alustasime teekonda, millest kujunes kogu meie elu. Ajutine kipub tihtipeale ju igaveseks kujunema ja nõnda ma ükspäev taipasin, et juba ma elangi unistust, millest lapsena fantaseerisin. Liuglen mängeldes läbi päevade, luues sääraseid kostüüme nagu hing ihaldab, jagades kõigiga õppetunde, mida tumedad metsad ja helged laaned mulle on näidanud. Minus põimuvad võlurid ja sõdalased, piraadid ja šamaanid ning parematel päevadel näen ma isegi viisakas välja.”

„Ajutine kipub tihtipeale ju igaveseks kujunema.”

Joani välimuses ja olemuses peegeldub mingi seletamatu sarm ja iidne energia. Justkui oleks tegu naisega mõnest teisest ajastust. Millises ajastus sooviks Joan ise kõige enam elada? „Kostüümiajaloolasena on mul väga-väga raske seda valida. Mehena oleks mulle väga meeldinud filosofeerida Vana-Kreeka kivistel nõlvadel, kuid kui ma oleks seal olnud naine, usun, et koduse elu asemel oleksin pagenud mere äärde ja esinenud najaadi või poeedina. Ka Vana-Egiptus paelub mind väga. Taban end alatihti jalutamas vaaraode kuninglikes paleedes. Jahe marmor talla all, seinad on kaetud mitmevärviliste maalingutega ja avatud ruumidest puhub läbi soe kõrbeiil, mis toob enesega eksootiliste lillede lõhna ja eriskummaliste lindude laulu. Sama lugu on iidsete indiaanlastega – nii kõrgkultuuride kui vaba rändrahvaga. Kuldne viikingiaeg – olgu Eestis või Põhjas – paelub mind samuti väga.“

„Taban end alatihti jalutamas vaaraode kuninglikes paleedes.“

Üldiselt leiab Joan aga, et just nüüd, siin ja praegu, elamegi kõige imelisemal ajal. „Nagu öeldud, mind inspireerib kõik, mis on olnud ja kõik, mis meid ümbritseb, kuid siin Eestis, just nüüd, peidab end me ülim potentsiaal. Stiil saab olla kõiges, mida teeme. Kuidas me maailma tunnetame, mille eest me seisame. Jah, me oleme kogukondlikult kaotamas on unikaalset rõivastumisstiili väärtusetule massmoele. Jah, me oleme teadlikud, et söök meie laual ei ole enam see, mis ta kunagi oli. Jah, meil on umbusk pea kõige osas, mis toimub siin riigis, kuid this is it! See ongi stiil, mis mind eestlaste juures köidab. See, et me üldse märkame, et midagi on valesti. Teadlikkus tõuseb massiliselt. Meie veel mäletame vanu laule ja pärimusi ja teame, mis on meie pärisvara. See on mets ja meie juured. Meil on internet ja nõnda me kuuleme ja näeme kõike, mis maailmas toimub. Meie oleme esimene põlvkond Eestis, kellel on võimalik õppida joogat või meditatsiooni ning ennast arendada ilma hirmuta, et sind peetakse hulluks. Me kõik oleme vähe „metsa poole“ ja meie väiksus on meie tugevus. Kui kasvan mina, kasvad ka sina ja üheskoos on meil võimalik luua maailm, millest unistavad ehk tuhandete aastate pärast inimesed, et vot, selles kõrgkultuuris oleksin ma tahtnud elada.“

Massipsühhoos ja rõivaste surnuaiad

Nii riietumise kui ka üleüldise välimuse juures hindab Joan enim ainulaadsust. „Me kõik oleme erilised ja meil kõigil on võimalik seda läbi välise peegeldada. Kõike saab teha enda omaks. Kui me valime samastuda üks ühele Instagrami influencer’itega, kes enamasti reklaamivad odavat massimoodi – seetõttu, et „pildil tundus ju nii ilus,“ siis samal hetkel kaotame tükikese iseendast massipsühhoosile, samal ajal panustades planeedi Maa hävingusse. Kas seda teades on üldse võimalik end kaunina tunda? Kõige kurvem on see, et päriselus need riided tihtipeale isegi ei näi nii kaunid ja nõnda jääb nende eluiga ka lühikeseks,“ tõdeb Joan kurvastusega. „Ilu algab seest. Olen nii modelli kui ka moeloojana näinud kõige kauneimaid naisi ja kui nad iseendaga päriselt tööd pole teinud, on see ilu kahvatunud nende kõrval, kes pole ehk nii hästi riides või õnnistatud nõnda kaunite juuste või jumega, aga kui nende naiste silmad säravad ja süda on lahti, siis tunnevad seda ka teised.”

„Riietugem iseendale, mitte teistele!”

Sarnase emotsiooniga kui Joan suhtub massimoodi, suhtub naine ka ostukeskustes šoppamisse. „Ma naudin elamusi, aga mitte ükski ostukeskus neid ei paku. Ma olen allergiline kogu nende kontseptsioonile – mu keha tajub, kui vale see on. See valgus, see kliinilisus, see raadiost kostev nüri reklaam, need rõivaste surnuaiad, kus poest poodi ripuvad äravahetamiseni sarnased, hingetud asjad,” nendib Joan. Just see on ka põhjuseks, miks on pandud nõnda palju aega ja armastust GUILDi poe loomisesse, mis on kaubanduskeskuste täielikuks vastandiks. „Pärismaterjalid, pärisvalgus ja pärisväärtus. Lõviosa oma rõivastest disainin endale ise ning kõik muu tuleb… teate, kust? Vintage-poodidest! Austagem oma keha ning olgem endaga ka ausad – vastavalt kehatüübile kaunistavad meid kõiki erinevad lõiked. Eelistagem naturaalseid materjale – sünteetilised ei hinga ja tekitavad vähki ning näevad enamasti ka odavad välja. Ja viimaks, riietugem iseendale, mitte teistele – vaid nõnda saab vormuda isikupära ja me ei kaota end ka iseendi illusioonidele ühiskonna ootustest.