Katrin Lust: kas üle 30aastasele sobivad pikad juuksed?

Pool aastat tagasi läksin Tartus juuksuri juurde otsi lõikama. Kuna ma näen ilma meigita ja koduriietes vist küllaltki noor välja, siis hakkas juuksur mind salongi astudes kummaliselt nunnutama. 

Proua kutsus mind hellitaval toonil peegli ette istuma ja küsis, kas ma hakkan kevadel keskkooli lõpetama. Vaatasin seda vanemat naisterahvast üsna üllatunud pilguga ja teatasin talle, et saan kevadel 32aastaseks ja kooli lõpust möödub juba üle kümne aasta.

Tädi seisis käärid käes minu selja taga tardunud ilmel ja teatas pärast mõningast pausi: “No, kas niisuguses eas naisel sobib enam nii pikki juukseid hoida. Teie eas peaks olema juba ammu lühemate juustega …”

Nüüd olin ka mina ehmunud. Hetk tagasi pidas ta mind teismeliseks, kuid kui olin talle oma vanusest rääkinud - oli minust saanud tema silmis vanamutt! 

Teatasin prouale, et küllap ma ikka ise tean, millist soengut endale luban ning tänasin teda tema õilsa arvamuse eest, kuid jäin pelgalt otste lõikamisele siiski kindlaks. 

Samal ajal, kui tema turtsuvalt kääridega minu juukseotsi lõikas, vajusin mina sügavalt mõttesse. 

Olles viimased kümme aastat palju välismaal olnud, siis oli see esimene kord, kus juuksur dikteeris mulle soengu vastavalt minu eale. Kuskil mujal pole minu pikad kiharad  selliseid eriarvamusi tekitanud. London on piisavalt vabameelne, et seal teha mida hing ihaldab ja Argentinas - kus ma samuti elasin - on moes pikad juuksed ka vanemate naiste seas, kes näevad välja nagu tõelised hipijumalannad. 

Kust tuleb eestlaste eelarvamus seoses east oleneva riietuse ja soenguga? Kas see on meie Nõukogudeaegse ajaloo pikaldane mõju või tuleb see meie põhjamaiselt kinnisest loomust.

Mulle meeldib Läänemaailma suhtumine, et inimene on täpselt nii vana kui vanaks ta end ise mõtleb. Ta kannab seda, mida hing ihaldab ja just nii nagu talle endale meeldib. 

Maailm on täis vabalt mõtlevaid õnnelikke naisi, kellel on ka viiekümneaastaselt kiharad tagumikuni. Ometi pean ma selle jutu juures tõdema ka seda, et kui ma poleks nõnda enesekindel, kui ma täna olen, siis oleks see juuksuriproua oma arvamusega minu juuste pikkust võibolla suutnud isegi muuta … ja sel juhul oleksin ma arvestanud eelkõige kellegi teisega enne kui iseendaga. Lastes oma pikad kiharad aga kellegi teise soovil ja nõudmisel maha lõigata päädiks ilmselt minu halva enesetunde ja enesekindluse kadumisega pärast juuksurisalongist väljumist. Ja naisi, kes võõra "spetsialisti" arvamust kuulda võtavad on ilmselt palju. Või mis teie arvate?

Katrin Lust