NEEME RAUD: mida ülikiire mood ja ultrahimude rahuldamine maailmale teeb?

Neeme Raud / Foto: Madis Veltman, saade „Siin Tallinn“

Buduaari ajakiri

Neeme Raud

Sattusin hiljuti Tallinnas poe ette, mis reklaamis end nii: riideid kilodega.

Kilomaxx, kvaliteet-teise-ringi-moerõivaste pood. Kontseptsiooni ma toetan – maailmas on nii palju neid riideid, mis esmaomanikule enam ei sobi, kuid mida võiksid teised soodsa hinna eest kanda ning neid pakkuvate n-ö komisjonipoodide populaarsus ongi säästlikult, ka keskkonnasäästlikult, mõtlevate fashionistide seas kogu maailmas hüppeliselt kasvanud. Kuid mõtlema pani mind poe nimi – Kilomaxx, mis otsekui viitab sellele, et sealt saab osta riideid mitte esemete, vaid justnimelt kilode kaupa, rõivaid kui tekstiilimassi, kaalu järgi.

Muidugi, turul on turu reeglid – ilmselt on sellisegi pakkumise järele nõudmine. Ja need, kes tahavad odavalt palju, saavadki sealt odavalt ja palju. Ent vaadates Kilomaxxi poesilti ja aknast paistnud riietemerd poes sees, läks mul mõte hoopis sellele, et enam ei peagi tegelikult taaskasutuspoodi minema, et omale soodsalt (ja suures koguses) midagi hankida, nüüd saab ka täiesti uusi (ja kõrgmoest inspireeritud) riideid kuhjakaupa peaaegu et ilma rahata.

Kui veel mõni aeg tagasi rääkis maailm kiirmoest – nii öelda „Zara-effektist“, mis tõi elitaarsetel Pariisi, Milano, New Yorgi moeetendustel nähtu koopiad kähku ja odavalt massimüüki, siis nüüd, eriti viimastel kuudel, arutatakse üha enam uue termini üle ja see on ülikiire mood, ultra-fast-fashion – kõik, mida kujutas endast kiirmood, aga steroididel – veel kiiremini, veelgi odavamalt poodidesse ning kahjuks ilmselt nii ka veelgi kiiremini prügimäele. Rõivaste ülimalt taskupärased hinnad tähendavad ent sedagi, et materjalid, millest neid valmistatakse, põhinevad suuresti plastikul, mis teadagi on keskkonda eriti saastav.

Seda, kui peadpööritavaks on odavate moerõivaste väljalase muutnud, kirjeldab hästi järgnev võrdlus: kui kiirmoe üks sünonüümkett H&M lisas mullu oma toodete nimekirja 4414 uut stiili (tootes kõiki neid, mõistagi, erinevates suurustes tuhandetes), siis Hiinas ultrakiiret moekaupa vorpiv firma Shein pakkus eelmisel aastal lausa 315 000 (!) uut stiili. „Neist 4000 olid odavama hinnaga kui 5 naela (alla 6 euro), ja sajad lausa „maagiliselt“ mõjuva hinnaga – 1,99 naela,“ kirjutas ultrakiire moe turgu uurinud Londoni ajaleht The Guardian.

Võti peitub kandmises

Sattusin äsja New York Timesis lugema lugejakirja, kus noor moehuviline päris lehe tuntud moekriitikult, kas juhul, kui ta siiski kiir- ja ülikiirmoepoodidest ostetut püüab kanda rohkem kui vaid paar korda, hoides ja pestes riideid ettevaatlikult, mitte neid kiirelt ära visates ja prügimägedele saates, peab ta ikkagi tundma end kuidagi süüdi planeedi saastamises? „Mul lihtsalt ei ole nii palju raha, et butiikidest osta ja samas tahaksin ikka hea ja trendikas välja näha,“ selgitas ta oma muret.

Kriitik vastas, et tõsi see on, et parema (seega ka kallima) ja vastutustundliku rõiva ostmine on paljudele meist luksus; keskkonnateadlikult toodetu ongi kallim, sageli kohe oluliselt ja kui miski on väga odav, on selle taga mitte ainult odavad materjalid ja kahtlane kvaliteet, vaid ka odava tööjõu kasutamine kusagil meist kaugel maailmas. Seega paarieurose riideeseme taust võib olla sootuks tume ja kahtlane.

Muidugi, mõne ülimoodsana tunduva eseme üliodavat hinda nähes ei mõtle paljud pikalt selle taustaloole, pigem tekib ikkagi õhin see kohe endale haarata.

„Nüüd, kui turule – ja internetti – on tulnud sellised firmad nagu Shein, Fashion Nova ja PLT, tunduvad Zara ja H&M, keda aastaid on kiirmoe taga oleva reaalsuse eest kritiseeritud ja kes on oma praktikaid ka parandanud, lausa rohelise tootja kaarti kandvate firmadena,“ märkis New York Timesi moeekspert. Kuid, muidugi, kui hing ikkagi midagi ihaldab ja see on väga soodne, on raske kedagi veenda ostust loobuma ja raha nii mõnest paremast poest ostmiseks kokku hoidma.

„Võti on aga selles, milles kirjas juttu,“ leiab moekriitik. Kui juba midagi on ostetud, püüdkem seda ka säilitada ja kanda. Probleem on ultra-kiir- ja kiirmoe puhul just riidete kiiresti prügisse heitmine. Hea uudis, millele mõelda, on näiteks see, et iga riiete pikem kandmine, rõiva eluea kasvõi vaid kaks korda pikendamine, aitab vähendada moetööstuse mõju kliimale lausa 49%! Seega – osta ju võib, aga mitte kiirelt riideeset kaltsuks muuta. Just selles seisneb meie, moetarbijate kohutus – kandkem ka ülikiiret moodi lihtsalt aeglaselt! Mida see siis tähendab: mõne aasta eest tehtud uurimus näitas, et „keskmiselt“ kantakse odavalt ostetud moeeset seitse korda (seitse!) ja siis rändab see prügisse. Võtkem enda jaoks siis kohutus, et kanda vähemalt 14 korda!

Veelgi parem pilt tuleb silme ette, kui mõelda otse rahas. Kui T-särk osta kallimast poest ja maksta selle eest 50 eurot (väljamüügi ajal saab kindlasti selle ka poole hinnaga!) ja seda kanda kord nädalas kogu aasta, siis oleme maksnud selle särgi eest vähem kui euro kandmise korra eest. Ja see on ju palju vähem, kui ostame särgi ülisoodsalt 5 euro eest ja kanname seda vaid kaks korda ja viskame ära, sest pärast esimest pesu hakkab see juba lagunema. Nii maksaks särk meile kandmiskorra eest 2,50 eurot! Niisamuti võib ju läbi kalkuleerida ka oma muud rõivaostud ja konkreetsed arvud aitavad ehk tõesti paremini aru saada, et me ei olegi nii rikkad, et (ultra)odavalt osta!