OSTUHULLU PIHTIMUS: „Kingad rändasid kapi alla, aga vähemalt olid nad mul olemas!”

Pole ju mingi saladus, et naiste jaoks on šoppamine sageli parim meelelahutus, millest mehed sageli aru ei saa, ega peagi saama. Jah, paar korda kuus šopata või päeval, mil oled millegi erilisega hakkama saanud ja soovid end selle eest premeerida, on täiesti okei, aga kui šopata iga päev või pigem selle nimel elada?

„Kuidas elada nii, kui esimene mõte üles tõustes on see, kuhu poodi täna minna? Samal ajal vaadates voodist üle ääre ajavaid sahtleid ja kapiuksi, mis enam ammu kinni ei lähe…,” mõtiskleb Liis (27), kes teab, et ostuhullus ei ole mitte üksnes moesõna, vaid sõltuvus, mis võib kujuneda tõsiseks probleemiks.

See lugu võiks alata nii, nagu Sophie Kinsella menuki „Ostuhullu pihtimused” sisututvustus raamatu tagaküljel. Ka Liis on noor naine, kes üürib korterit Tallinna kesklinnas, käib tööl ühes korralikus büroos, kannab stiilseid riideid ja teenib enda sõnul „normaalselt”. Kuid ometi tuleb ka temal laenu võtta… ja üüritähtaja saabumisel pikendust küsida.

Aga ehk läheb sõbrannadel neid vaja?

„Nüüd tagantjärele olen ma mõelnud, et see sai alguse peale ülikooli lõppu. Olin pikalt otsinud tööd, läinud lahku oma kaaslasest ja mul polnud ka omaette elamispinda. Mõtlesin sageli, et miks ma siin üldse olen, sest ma ei kujutanud oma tulevikku üldse ette, see paistis täiesti tume. Tol ajal ei olnud mul palju raha, kuid sattusin ühel pärastlõunal hooaja allahindluste ajal poodi ja kõik tundus nii odav! Ma ostsin ja ostsin ja kulutasin täiesti süümepiinadeta oma konto peaaegu nulli. Aga ma ei mõelnud sellele üldse. Poest väljudes valdas mind selline rahulolutunne, mida ma polnud ammu tundnud.

Juba järgmisel päeval sain hea uudise – mind kutsuti tööintervjuule ning õige pea sain tööd ja õige pea juhtusin taas poodi. Mäletan hästi, et mul olid käes juba mitmed paberkotid erinevate poodide logodega, kui sattusin kingapoodi, kus seisid erkpunased umbes 12 cm kontsaga kingad. Minu suurusele need ei olnud, aga ma ei saanud neid ka sinna jätta. Oma vabanduseks mõtlesin, et ehk läheb siis neid minu sõbrannadel vaja! Samasugust vabandust olin endale toonud ka varem, nähes mõnd kleiti, mantlit või seelikut, mis polnud mulle sobivas suuruses saadaval. See tähendab, et olen varemgi väljunud poest mitme mittevajaliku esemega ning paarisaja euro võrra vaesemana. Nii ka seekord – punased kingad rändasid kotist kapi alla karbikesse, aga vähemalt olid nad mul olemas,” jutustab Liis.

Mul peab valikut olema!

Võib täitsa öelda, et nii nagu meelemürkide tarvitajatel, nii on ka šopahoolikul tsükkel. Kui sinna langeda, on üsna raske sealt välja saada. „Kuna elasin kesklinnas, siis peale tööd ja isegi lõunapauside ajal (oli juhtumeid, kus käisin kiire tiiru poes ka enne tööd!) sai alati suuremad poed kiirelt läbi kammitud, asjad kinni pandud ja õhtul välja ostetud. Suurim oht n-ö „tsüklisse langeda” on allahindluste aeg, mil asjad tunduvad tõesti odavad. Usun, et sel ajal lahkusin ma poest lausa 20–30 ostuga ning sageli pidin isegi kojusaamiseks takso tellima.

See aga ei pannud mind kordagi mõtlema, et minu teguviisis midagi imelikku oleks. Järjekordset, ehk siis umbes viiekümnendat sügismantlit või kevadseelikut kappi riputades mõtlesin pigem sellele, et olen ju naine ja mul peabki valikut olema!

Oma probleemist sain aru aga alles siis, kui asjad enam kappi ei mahtunud, või esialgu ei saanudki ma aru, et see probleem on. Pigem oli asi lihtsalt selles, et riidekapp oli liiga väike ning olin korraga ühe kuu jooksul liiga palju oste teinud. Ikka juhtub! Igatahes ei olnud mul enam asju kusagile panna ning keset kuud oli mu konto täiesti nullis. Palusin isalt abi, kes küll imestas, aga siiski mulle väikese rahasüsti tegi.

Järgmisel päeval seadsin taas sammud poodi, sest üks kollane kleit oli mulle eelmisest õhtust hingele jäänud. Otse loomulikult ostsin selle ära, hinda vaatamata. Kassa tablool oli kolmekohaline summa, aga see ei lugenud midagi, sest ma olin lihtsalt nii õnnelik! Aga kleidi juurde (mida ma ei teadnudki, kus kanda ja millal) oli vaja ju uusi kingi ja kõrvarõngaid. Ka need leidsin õige pea ning siis selgus taas, et mu kontolt pole enam midagi võtta…

Isale ma enam helistada ei julgenud ning palusin seekord abi õelt, kes mind aitas. Postkasti hakkasid maanduma ka arved, mille olin unustanud juba eelmisel kuul maksta. Lükkasin ka need kerge südamega järgmisesse. Mis ikka saab, ega mind ju välja tõsteta?! Nii ma siis laenasin raha õelt, emalt, isalt ja isegi mitmelt sõbrannalt, kes küll imestasid, kuid siiski mind aitasid.”

Issand, oled sa ametit vahetanud või?

„Läksid kuud ja lõpuks pidin magamistoa loovutama riietele ja aksessuaaridele ning kolima kõrvaltuppa. Oli laupäeva õhtu ja mulle tulid üle pika aja sõbrannad külla. Esikust edasi astudes olid nende ilmed üsna hämmastunud, nähes juba sealt minu maast laeni ulatuvaid kingakarpe ja pungil riidekappi. „Issand, oled sa ametit vahetanud või? Tegeled moega?”, „Kust sa nii palju riideid said?” – nende küsimuste hulk oli piiritu. Nad jooksid otsejoones magamistuppa, proovima ja katsuma kõiki kaunitare, mis seal voodil, põrandal ja kappides vedelesid. Nähes brände seal kleitide sees ja vaadates nende asjade kogust, pakkusid nii mõnedki, et minust on saanud rikka mehe armuke või olen omale veel ühe „teada-küll-mis-töökoha” hankinud. Siis aga märkasid nad, et enamik riideid ei ole üldse minu suuruses, kas paar numbrit liiga väikesed või suured… „Mida sa nendega teed, kustkohast need riided siia said?” vaatas kuus silmapaari mind nüüd eriti suure hämmastusega.

See oli see hetk, kui ma tundsin, et mul ei ole sellele küsimusele vastust. Ühtäkki sain ma aru, et see ei ole okei – minu tuba on täis riideid, mida ma kunagi ei kanna, ning ma pidin ise kolima OMA magamistoast välja, et mu riided saaksid seal elada ning mu pangakontol pole ühtegi senti ning ma elan võlgadest! Mulle tundus, et ka nemad said järsku kõigest aru – ka sellest, miks mul oli vaja järsku raha laenata. Mäletan, et ma ei osanud neile midagi vastata ning palusin kõigil lahkuda, sest reaalsus oli nii tugevalt jalaga näkku löönud, et mul oli lihtsalt piinlik.

Järgmisel päeval selgitasin neile kõik ära ning kutsusin nad enda juurde riideid valima, ülejäänud viisin heategevusse. See osutus oodatust lihtsamaks – riietest loobumine polnud üldse nii raske. Hea sõbranna soovitusel käisin mõned korrad oma muret ka terapeudile kurtmas, kes selgitas, et olin püüdnud õnnetunnet raha eest osta, ent mõnikümmend minutit õnne läks mulle üsna kalliks maksma.

Nüüd sean sammud poodi vaid siis, kui pean, sest peale seda kogemust on šoppamine minus asendunud pigem vastikuse ja äärmise vajadusega. Üha rohkem olen hakanud teadlikumalt tarbima ja taaskasutama.” 

Buduaarile Liis

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, sügis 2017