Saksa disainiekspert: ootan, et Eesti disain üllataks selge ideega

Mida tähendab Sinu jaoks „vastutus disainis” ja mille eest peaksid disainerid tänapäeval vastutama?

Minu jaoks tähendab “vastutus disainis” mõistmist, et igal disainiotsusel on tagajärjed. Millist materjali ma kasutan? Kui palju? Kas toodet saab parandada? Kas seda saab kohandada? Kas keegi tahab seda veel kahekümne aasta pärast kasutada? Disainerid on alati kujundanud asjade välimust ja funktsionaalsust. Tänapäeval ulatub nende vastutus kaugemale. Nad mõjutavad ka seda, kuidas ressursse kasutatakse ja kui kaua tooted kestavad. Vastutus ei saa lasuda ainult disaineril. Tootjad peavad pakkuma inseneriteenuseid, materjale ja protsesse, mis võimaldavad vastutustundlikel ideedel saada reaalseteks toodeteks. Vastutus disainis on lõppkokkuvõttes jagatud vastutus.

Jätkusuutlikkusest on saamas üha olulisem tootekujunduse osa. Mis on suurim väljakutse, et muuta jätkusuutlikkus disainiprotsessi tõeliseks osaks, mitte lihtsalt trendiks või turundussõnumiks?

Suurim väljakutse on see, et jätkusuutlikkust on väga lihtne sõnumina edastada ja palju raskem välja töötada. Kui muuta materjali, on see märgatav muutus. Luua toode, mida saab kakskümmend aastat parandada ja ikka veel kasutada, on palju vähem märgatav, kuid ilmselt palju olulisem. Tõeline proovikivi seisneb selles, milliseid otsuseid sa teed, kui keegi ei vaata: jätkusuutlikkus materjalides, konstruktsioonis, komponentide arvus, nende eraldatavuses, tagavaraosades, logistikas ja toote uuendamises. Kui need otsused muutuvad, saab jätkusuutlikkusest toote osa. Kui muutub ainult lugu otsuste ümber, on see turundus.

Vitral on kaua loonud kestvaid tooteid. Kuidas mõjutab vastupidavuse aspekt tänapäeval tootekujundust?

Minu arvates muudab vastupidavus küsimust, mida me disaineritele esitame. Selle asemel, et küsida, kuidas saame vähendada selle toote jalajälge, peaksime küsima ka, kuidas saame vältida uue toote tootmist.

Väga väikese esialgse jalajäljega toode ei ole tingimata jätkusuutlik, kui see tuleb iga viie või kümne aasta tagant välja vahetada. Pikaealisusel on seega kaks mõõdet. Toode peab füüsiliselt ellu jääma: seda peab saama parandada, hooldada ja kohandada. Kuid see peab ka emotsionaalselt ellu jääma: inimesed peavad seda ikkagi tahtma. Siin muutub hea disain äärmiselt oluliseks. Mõned Vitra tooted on olnud pidevas tootmises aastakümneid ning neid kasutatakse, parandatakse ja antakse edasi põlvest põlve. Minu jaoks on see ringlus kõige lihtsamal kujul: toote kasutuses hoidmine.

Oled BRUNO auhinnaga pärjatavate Eesti parimate disaintoodete žüriis. Mida ootad Eesti disaineritelt ja millised omadused panevad disaini rahvusvaheliselt silma paistma?

Mul ei ole eelkontrolli nimekirja, milline peaks Eesti disain välja nägema. Tegelikult loodan, et mind üllatatakse. Otsin selgust. Tugeval disainil on tavaliselt väga selge idee taga. On aru saada, miks see eksisteerib, miks sellel on selline vorm ja miks need materjalid valiti. Kõige huvitavamatel toodetel on väga spetsiifiline vaatenurk, kuid need vastavad vajadusele, millest inimesed kõikjal saavad aru. Lõpuks otsin pikaealisust. Mitte ainult seda, kas see toode kestab, aga ka seda, kas me tahame seda toodet enda ümber näha veel kahekümne aasta pärast.

Mis teeb Sinu arvates Eesti disaini eriliseks või huvitavaks?

Mind huvitab Eesti juures väga tugeva käsitöö- ja materiaalse kultuuri kombinatsioon ühiskonnaga, mis on kaasaegne ja digitaalselt juhitud. See pinge on disaini jaoks huvitav: traditsioon ilma nostalgiata ja tehnoloogia ilma materiaalsust tingimata kaotamata. Eesti on ka suhteliselt väike turg. Ma ei pea seda tingimata piiranguks. Väiksemad disainikultuurid saavad mõnikord arendada selgema identiteedi, sest nad ei pea järgima sama tööstusloogikat nagu suuremad turud. Mind huvitaks, kuidas järgmine Eesti disainerite põlvkond tõlgib selle konteksti toodeteks, mis on kohalikult juurdunud, kuid rahvusvaheliselt olulised.

Vaadates 10–20 aastat tulevikku, millist rolli mängivad disainerid meie elu ja töö kujundamisel?

Ma ei arva, et tootekujunduse tulevik seisneb tingimata rohkemate toodete loomises. See võib olla seotud vähemate, paremate ja kohanemisvõimelisemate toodete loomisega. Tooted peavad aja jooksul muutuma: komponente saab asendada, materjale taaskasutada, funktsioone kohandada. See tähendab, et disainerid peavad üha enam mõtlema süsteemidele ja toodete elutsüklile, mitte ainult valmistoodetele. Tehnoloogia ja tehisintellekt muudavad kindlasti toodete arendamise viisi. Ma siiski ei arva, et see vähendab disainerite tähtsust. See võib teha hoopis vastupidist. Kui tehnoloogia pakub meile tuhandeid võimalikke lahendusi, peab keegi ikkagi otsustama, milline neist on väärt tegemist.

Eesti tootedisaini paremik pärjatakse BRUNO auhindadega 2. oktoobril toimuval Eesti Disainiauhindade Galal, mida korraldavad koostöös Eesti Disainikeskus, Eesti Disainerite Liit, Eesti Kunstiakadeemia, EDK ekspertkogu ja Teenusmajanduse Koda. BRUNO žüriisse kuuluvad rahvusvahelised ja Eesti disainieksperdid ning eelnevalt saab nominentidega tutvuda Disainiöö festivali raames Põhjala tehase territooriumil avataval näitusel, 28. septembrist 4. oktoobrini.