TAASKASUTUS – trendist eluviisiks

Keskkonna säästmine, väiksem tarbimine ja taaskasutus on moodsad väljendid, mis enam kauge või kellegi teise murena ei tundu. Mida aeg edasi, seda rohkem puutume kõik moevooluna maailma vallutava ellusuhtumisega kokku ja see muudab meie käitumist justkui iseenesest.

Veel mõni aeg tagasi tundus, et tarbimise poolel on öko ja recycle pigem hipide või keskmisest kultuursemate ning jõukamate inimeste teema. Poodidesse tekkinud mahekaubad üllatasid tavapärasest kallimate hindadega ja esimesed brändid, kes Eestis taaskasutuse baasil kollektsioone lõid, paistsid tavainimesel samuti üle jõu käivat.

Siis aga toimus muutus. Loodust säästev ja mõistlik tarbimine sai laiema tähenduse, kui moemaailmas populariseerusid eristumisvõimalusena second hand’id. Poest, kus sama kleiti seisab stangel veel 20 identset versiooni, on ju etem sekkar, kust hea õnne ja viitsimise korral võid leida erilise ja ainulaadse riideeseme. Nn kaltsukate kõrvale tekkisid ka kõikvõimalikud kirbuturud ja poed, kuhu on võimalik viia kapis üleliigselt ruumi nõudev hilbuhunnik. Äri käib ja inimesed on rõõmsad – ühest küljest saad tüdimust tekitavatest asjadest lahti ja teisalt on võimalik müügist saadud raha eest endale kas siis midagi uut või kellegi vana soetada.

Tarbimise kõrval on aga ka teine pool, millel on samuti oluline roll kogu moetööstuse muutumisel. Nimelt on juba ammu teada, et keskkonnast endast jääb ühel hetkel nõudluse rahuldamiseks väheks. Jah, inimesed teevad oste ehk vähem ja teadlikumalt, aga masstarbimine ei ole veel siiski kuhugi kadunud. Nii otsivad ka ümbritsevast hoolivad tootjad alternatiivseid võimalusi, kuidas selles virvarris ellu jääda, ilma keskkonda tapmata ja miks mitte sealjuures ka eristudes.

Üheks selliseks võimaluseks on upcycling ehk kuum sõna moetööstuses, mis kujutab endast protsessi, mille käigus toodetakse midagi uut vanadest asjadest. See on innovatiivne lähenemine, mis muudab moetööstust eelkõige kolme tunnuse läbi: jätkusuutlikkus, kuluefektiivsus ja loomingulisus. Teadlikkus upcycling meetodi osas on nüüdseks juba laialdasemalt levinud ja teadlikud tootjad on ühe enam seda ka enda ja keskkonna kasuks rakendama asunud.

Kas aga ostan-müün-vahetan tegevusest ja riiete taaskandmisest piisab, et end keskkonda säästvaks inimeseks kuulutada? Mõnes mõttes küll, kuna algus on tehtud. Samas tuleks end huvi korral selle valdkonnaga täpsemalt kurssi viia ja tutvuda, mis toimub moetööstuses ja ka teistes eluvaldkondades. On brände, kes juba mõnda aega teadlikult toodavad ja püüavad omalt poolt midagi keskkonnale tagasi anda. Vastukaaluks leidub aga jätkuvalt rohkelt tootjaid, keda peale suure kasumi eriti miski ei huvita. Oma järgmiste teksapükste ostmisel võiks ehk kas ise või müüjate kaudu uurida, millisel viisil on huvipakkuva brändi tooted loodud. Sellise põneva uurimistöö käigus võib lisaks „kurjategijatele” avastada ka mitmeid uusi ja ägedaid tegijaid, kelle loomingule taaskasutus just nimelt omapära annab.

Eestis on selle valdkonna eestvedaja dr Reet Aus. Reet on moedisainerina tegutsenud aastast 1997 ja alates 2002. aastast loonud kollektsioone väärtustava taaskasutuse ehk upcycling põhimõtetel. Protsessi olemus võimaldab tootmises tekkivaid jääkmaterjale disaini abil tagasi tootmisse suunata, vähendades sel määral märgatavalt tööstuse keskkonnamõju. Selle meetodi rakendamisest moetööstuses kirjutas Reet ka oma doktoritöö teemal „Trash to Trend – Using Upcycling in Fashion Design”, millest omakorda kasvas välja upcycling disainereid ühendav kogukond Trash to Trend.

Alates 2012. aastast on Reet teinud koostööd Bangladeshi suurima rõivatootja Beximcoga. Ühistegevuse tulemusena on loodud uudne tootmisprotsess, mis rakendab upcycling põhimõtteid suurtootmises. Nii kasvatatakse tootmise efektiivsust ja vähendatakse keskkonnamõjusid. Iga sellisel meetodil toodetud rõivaesemega kulutatakse võrreldes tavapärasega u 70% vähem vett ja u 88% vähem energiat. 2014. aasta lõpus sertifitseeriti Beximco Reet Ausi upcycling meetodit kasutav tootmisliin Upmade sertifikaadiga.

Reet Aus on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur ja aktiivne kostüümikunstnik ka teatri- ja filmilavastuste juures. Teda on pärjatud mitmete kõrgete autasudega nagu näiteks TOP 3 Euroopa Keskkonnasõbralik Ettevõte 2014, Aasta Naine 2014, Silmapaistev Noor Eestlane 2014, Keskkonnasõbralik Ettevõte 2013, Kodanikuühiskonna Aasta Ettevõtja 2013, Ajakirja Anne ja Stiil Aasta Naine 2013, Moemootor 2009, Natalie Mei nimeline teatrikunsti aastapreemia 2007, Eesti teatripreemia 2006, Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2004, Väike Nõel 2003.

Reet Aus räägib oma teekonnast ja põhimõtetest taaskasutuse vallas järgmist:

„Keskkonna säästmist ja taaskasutust propageeriva mõtlemiseni jõudsin läbi mõistmise, et moetööstusel on negatiivne keskkonna- ja sotsiaalne mõju. Hakkasin otsima võimalusi teha moodi, läbi mille oleks võimalik seda mõju vähendada. Selliselt disainides ja tootes on võimalik märgatavalt vähendada keskkonnamõju toote kohta – kuni 90% vee- ja energiakasutusest.

Viimastel aastatel üha populaarsemaks muutunud vintage, öko ja maalähedus ning need ei ole mööduv trend, vaid uus suund tööstuses. Ressursi tõhusus võimaldab rohkem ja paremini toota. Samuti on aktuaalne toormaterjali hinna tõus ja keskkonnaprobleemid tootmispiirkondades. Mainitud probleemidega tegelevad kõik suured korporatsioonid leidmaks lahendusi. Samuti otsitakse lahendusi ka sotsiaalsetele probleemidele. Eetiline disain on väga kiiresti ja jõuliselt kasvav turuosa.

Brände, kes oma tootmises taaskasutavad ja keskkonnasõbralikult toodavad, on palju: G-Star RAW, Levis, H&M Concious Collection. Adidase viimane arendus – ookeani plastikprügist tehtud jalatsid jne. Pea kõikidel suurtel kaubamärkidel on oma jätkusuutlik tooteseeria tavatootmise kõrval. Vaikselt liigutaksegi selles suunas. Vältida võiks brände, kelle tootmisahel on läbipaistmatu. Kiirmood oma masstootmisega on selle jõuliseim esindaja. Infot selle kohta saab kaubamärgi kodulehelt. Reegel on see, et kui on olemas info avatud tootmisahela kohta, siis sellest teavitatakse ka tarbijat.

Eestis on palju lokaalseid väikseid kaubamärke, mille puhul on tootmine jälgitav. Nende ainus probleem on materjal – kust ja kelle käest see tuleb. Hea näide on Triin Amuri kohalikust villast kootud kangast tehtud mantlid. Igaüks ise saab keskkonna säästmiseks tarbida asju, mis on eetiliselt toodetud. Süüa kohalikku mahetoitu ja osta kvaliteetseid tooteid ning hoida asju võimalikult kaua ringluses.”

Tekst: Kadri Kütt

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, sügis 2015