URMAS VÄLJAOTS: Mis vahe on moekusel ja stiilsusel?

11 kommentaari
URMAS VÄLJAOTS: Mis vahe on moekusel ja stiilsusel?

„Mood muutub, kuid stiil on igavene, kõlab üks tuntumaid moeteoreeme, mida on natuke erinevas sõnastuses kuuldud nii Coco Chaneli kui ka Yves Saint Laurenti suust. Kumbki legendaarne moelooja on suutnud oma 50aastase karjääri jooksul luua nii kulutulena üle maailma levinud uusi moetrende kui ka ajaga stiiliikoonideks muutunud garderoobiklassikat. Kuid kas stiilne tähendab ka moekat? Ja kas moekus on alati ka stiilne?

Moe ja moekuse hindamisel on üheks kõige olulisemaks faktoriks aeg. Mood pole matemaatika, kus 1+1 võrdub alati kaks, igas olukorras, nii tuhandeid aastaid tagasi kui tänapäeval. Moed muutuvad ajaga. Mis alles üleeile oli moodne, mõjub täna juba natuke vanamoodsana. Kui on mööda läinud piisavalt aega, nii poole inimpõlve jagu, ei saa seda riietust enam sildistada vaid vanamoodsaks. Vanamoodne on rõivas siis, kui ta mõjub küll kaasaegsena, kuid midagi on nagu natuke valesti, olgu selleks teistsugune kraelõige, sutsu lai püksisäär või paari sentimeetri võrra liiga kõrgel paiknev värvel.

Üle 40 aasta vanused riided on juba liiga teistmoodi, et lihtsalt vanamoodsalt mõjuda. Nendest on kadunud illusioon kaasaegsusest ning nii lahterduvad need hoopis kostüümiks, kui mõni igihaljas militaarvorm või dekaade muutumatuna püsinud maikalõige välja arvata. Kui komplekti kanda täpselt nii nagu tollal, koos ajastutruu soengu ja meigiga, mõjub see stiilipuhtalt. Nagu oleks sattunud ajamasinasse või mõnda vana filmi vaatama ning eks selliseid komplekte kohataksegi eelkõige kinolinal.

Stiilseks muutub see vana siis, kui too ajastumärgiga riietusese osavalt kaasaegsega kombineeritakse. 1960. aastate täisvorm mõjuks tänapäeva tänavapildis natuke veidralt, stiilipuhta kostüümina. Seevastu kandes näiteks 1960. aastatest pärit kleiti koos kaasaegse stilistikaga, võib see mõjuda stiilselt. Kas ka moodsalt? Tegelikult ju mitte, sest mood on seotud meie ajaga, sellega, mis toimub just nüüd ja praegu. Isegi kui 1960. stiilis kleidikesed taaskord moelavad vallutavad, ei ole see kleidike ju tegelikult pärit tollest ajast, vaid vähemalt väikesegi stiilimuutuse läbi teinud – olgu tegu siluetivärskenduse või teistsuguse materjalikasutusega. Vanem sugulane võib ehk viimaseid moeajakirju sirvides ahhetada, et see kõik on juba temagi nooruses korra olnud ja et tal on kapp taolisi riideid täis, tulgu vaid ja võetagu, ning see vana kleit võib tänagi stiilsena mõjuda, kuid see oleneb juba täielikult kandja stiilivaistust. Moodsaks muudab eseme siiski tema otsene seotus mõne värske moeidee või -kombinatsiooniga. Stiilivaistuga on paraku nii nagu muusikalise kuulmisegagi. See kas on kaasa sündinud või ei ole. Hea uudis on see, et suure soovi korral on seda võimalik siiski treenida.

Üks 1960. aastate tuntumaid tippmodelle Lauren Hutton on tabavalt öelnud, et mood on see, mida disainerid neli korda aastas pakuvad, aga stiil on see, mis sa sellest välja valid. Ning kuidas omavahel kokku sobitad, lisaksin omalt poolt juurde, sest eraldi võetuna on vähesed rõivaesemed universaalselt maitsetud. Selliseks muudab nad taustsüsteem ja nende omavaheline kombinatsioon. Brändinimi sildil ei garanteeri ei stiilsust ega moekust. Samamoodi pole ka iga moekunstniku looming automaatselt moodne, küll võib see olla elegantne ja maitsekas või originaalne, nagu ka labane ja maitsetu. Moelooja tiitli võib endale võtta igaüks ja koolidiplomgi pole garantiiks, et sealt alati huvitavaid ning häid mõtteid tuleks. Looja on lõpuks ikkagi oma klientide nägu ja kui on kliente maitsetule, siis seda ka toodetakse. Stiilseks suudab sellegi muuta vaid kandja. Nagu Marc Jacobs ütleb: „Rõivad ei tähenda midagi, kui neis ei elata”.

Teiseks oluliseks faktoriks moekuse ja stiilsuse üle otsustamisel on muidugi kultuuritaust ja -kontekst. Mood on globaalne, voolates moekeskustest üle nelja ilmakaare. Kui 19. sajandil võis rääkida näiteks paralleelselt jooksvatest, kuid erinevatest Hiina ja Euroopa moevoogudest, siis tänapäevasel internetiajastul on eri paigus samaaegselt eksisteerivad erinevad moed kadunud. Pidevalt reisivas maailmas on mood muutunud piirideüleseks ja universaalseks.

Moekusest aru saamiseks tuleb olla selles osas haritud. Keegi, kes globaalses moesektoris toimuvat pidevalt ei jälgi, ei saa öelda, et üks või teine asi pole või on moekas, sest tal lihtsalt pole selle jaoks piisavalt teadmisi ja informatsiooni. See oleks umbes sama, kui 2015. aastal anda maailmapoliitikale hinnanguid 1985. aasta maakaarti aluseks võttes.

Teine lugu on stiilsusega. Nagu ilustki, võib sellest olla tõesti igaühel oma nägemus ja see on väga tugevalt mõjutatud inimest ümbritsevast keskkonnast ja kultuurist ning võib erineda nii piirkonniti, riigiti kui ka erinevate ühiskonnagruppide ja sotsiaalsete klasside lõikes. Moskva arusaam stiilsusest pole sama nagu Tokyos või Pariisis ja Kalamaja visioon võib olla palju lähem Brooklyni või Londoni kontseptsioonile kui sellele, mida arvatakse stiilsusest paari kilomeetri kaugusel Lasnamäel.

Inimene õpib ja imiteerib ning otsustab selle üle, mis on hea ja ilus mõjutatuna oma keskkonnast, perekonnast, sõpradest ning grupist, mille hulka tahetakse kuuluda. Kui oled sündinud Pariisis ja lapsest peale ümbritsetud väga stiilsete inimestega, jääb juba hällist saati külge see Prantsuse eliidi meelest õige, muretu riietumisstiil ja hoiak, kui vähegi stiilivaistu jäljendamiseks on antud. Nii on näiteks pariisitaride hulgas veendumus, et igasugused küünekaunistused kuuluvad stiilitabude hulka, sest need seostuvad Ida-Euroopa eskorttüdrukutega. Ida-Euroopa geelküüntega neiu on aga veendunud oma küünekunsti ilus ja näiliselt suvaliselt sassis juustega pariisitar pole tema meelest ei seksikas ega hoolitsetud, kuigi tolle segamini karvad on hoolikalt ükshaaval ritta seatud, et meeldida ja sobida just tema jaoks olulisse, Pariisi siseringi.

On siis õigus ühel või teisel, on muidugi raske öelda, sest oleneb vaatepunktist ja kultuuritaustast. Kuid neil, kel maailmas rohkem kultuurilist ja intellektuaalset mõjuvõimu, on siiski kergem oma visiooni universaalse hea maitse ja stiilsuse normina sätestada. Nii ongi näiteks pariisitaril rohkem šansse saada ülemaailmselt mõjuvõimsa moeajakirja toimetajaks, cool-faktoriga poptäheks või kuulsa moemaja maitsesuunajaks. Nii on ka tema maitse-eelistustel rohkem võimalusi hea ja ilusa etaloniks saada. Täpselt samamoodi, nagu rohkem koolitatud või edukamal inimesel on kohalikul tasandil laiem ühiskondlik väljund suunamaks arusaama maitsest.

Vaatamata sellele, et moetrendid ja mood on inimesi kinnismõttena jälitanud aastasadu, on mood tänapäevases miktrotrendidest üleküllastunud maailmas oma puhtal kujul oluline eelkõige rõivasektoris töötavate inimeste jaoks. Mõelge ise, palju viitsite ja jõuate igal hooajal kõiki uusi kollektsioone läbi töötada, trendide liikumistel silma peal hoida ning kui oluline roll sellel garderoobivalikute tegemisel on. Pigem usaldatakse selles osas tuntud moefirmasid ning nende poodi minnakse teadmisega, et seal pakutav kaup ongi moodne.

Seetõttu on stiilsus ja stiilivaist muutunud tähtsamaks kui eales varem. Need aitavad üleküllastunud kaubanduskeskustes teha õigeid valikuid, nii et selga pandud rõivamiks kandjale sobiks ning saadaks tema kohta ka tegelikult soovitud sõnumi. Ehk nagu ütleb Hollywoodi staarstilist Rachel Zoe: „Stiil on viisiks rääkimatagi öelda, kes sa oled”.

 

Tekst: Urmas Väljaots, Pariis, moeajakirjanik

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar suvi 2015