WOW, MILLINE NAINE! Saa tuttavaks kunstnik Aili Raudsepa rabava stiiliga

17 kommentaari
WOW, MILLINE NAINE! Saa tuttavaks kunstnik Aili Raudsepa rabava stiiliga

„Igaühega armatsemine ei sobi meile, nagu ei sobi ka kõik moelavadel nähtu meile kandmiseks,” ütleb vabakutseline kunstnik Aili Raudsepp (55), keda võib vabalt nimetada eesti oma Anna Dello Russoks. „Selle asemel, et haarata teada-tuntud-kantud järele, võiks ennast ja teisi üllatada.” Viimast oskab loo peategelane imehästi!

 

Saame kõigepealt tuttavaks. Kes sa oled ja mille kõigega sa tegeled?

Kui küsitakse, mis mulle leiva lauale ja mu kassikestele krõbinad kaussi toob, siis vastan, et loon iseloomuga rõivaid ja aksessuaare neile, kellel jagub iseloomu neid kanda. Lavastan vaateakendel lugusid elust. Kujundan ruume. Maalin.

Sa oled nii värvikas naine, et ma lihtsalt pean küsima – milline on sinu suhe moega?

Minu jaoks on mood nagu seks, millega kaasnevad mõningad praktilised tulemused, aga ega me ei seksi ju sellepärast (naerab – toim). Nii moes kui seksis toimub eksperimenteerimine, domineerimine, fantaasiate realiseerimine. Pisiasjad, nagu rõivastel detailid, on o l u l i s e d (Aili paneb suurt rõhku sõnale „olulised” – toim) ja nende pärast tuleb higistada. Rahuldab ju ainult parim.

Soovist ikka rohkemat ja uuenduslikumat pakkuda, lastakse käiku kogu arsenal, mis toob sageli kaasa liialdamise ja ebamugavuse. Igaühega armatsemine ei sobi meile, nagu ei sobi ka kõik moelavadel nähtu meile kandmiseks. Kõik põhineb meie tunnetusel ja me reageerime erinevalt, kui veab, lõpetame eufoorias. Nii mood kui seks tekitavad sõltuvust. Mõlema puhul tuleb osata olla kättesaadav ja jääda ikkagi ihaldusväärseks. Reegleid peab teadma, aga nende rikkumine võib osutuda värskendavaks.

Milline oli sinu esimene moemälestus?

Arvan, et sõnale „mood” andsid tähenduse lapsepõlves ema hõlma all koju toodud „Siluetid”, mille lehitsemine pani südame kiiremini tuksuma, peopesad higistama ja tekitas mingisuguse naudingulaadse tunde. Mu ema käis moekalt riides ja meil oli oma õmbleja teises linnas.

Mu kasuisa sai oma sarmiga kangapoest kangaid, mis iial müügisaali valgust ei näinud. Isa mahitusel õmmeldi mulle valgest dermatiinist leopardimustriliste revääride ja mansettidega talvemantel. See oli totaalne pilgupüüdja, raudselt mu esimene moemälestus, millega sai selgeks, et moe ja mugavuse vahele ei kannata sageli võrdusmärki panna: külmaga (lapsepõlve talved olid päriselt külmad) muutus mantel kõvaks ja määrdus, kui istusid või katsusid. Märkamatult ei saanud kuhugi minna ega midagi teha.

Milliste märksõnadega saaks sinu stiili kirjeldada?

Eksperimenteeriv, kohati mänguline, ekspressiivne, saleda joonega, sõltumatu trendidest. Rõivad, mille peale saan kindel olla, et neid ei leidu kellegi teise riidekapis.

Sa oled väga julge ja ekstravagantne riietuja. Kas meenub mõni lõbus seik, kuhu oled tänu välimusele sattunud?

Neid seiku on olnud küllaga. Lõbusaid ja vähem lõbusaid, aga need leidsid aset eelmisel sajandil (naerab – toim). Mu välimus kas tõmbas ligi või peletas eemale. Üpris keeruline on siin mingi valik teha. 80ndatel kandsin pöetud pead, ajasin pea paljaks enne Sineadi (Sinead O’Connor – toim). Ühele Tartu fotograafile mõjus see inspireerivalt ja ta tegi minust reklaamfotod Raekoja platsi serval asuva parfüümipoe Eva vaateakende kujundamiseks.

Sootuks erinevalt reageeris pea olematule juuksepikkusele ja maani mustale kleidile suure kuldse ristiga miilits. Nii päriti aru elu- ja töökoha kohta, sest kodune aadress erines sissekirjutusest dokumendis ja modellitöö oli pigem alavääristatud. Sain käsu 48 tunni jooksul linnast lahkuda.

Kord piiri ületades märkasid piirivalvurid minus teatud sarnasust jooksus oleva kurikaelaga. Tol ööl ületasin piiri ainult tänu Marina Laikjõele, kes ähvardas püssimehi Euroopa Inimõiguste Kohtuga.

Ühel kuumal suvel 90ndatel avati Võsul ööklubi Jokker. Kord läksin kohale näomaalinguga ja paljajalu, mistõttu ähvardas mind mahalaskmine. Seisin ühe eriti joobes ja eriti valge isanda püssitoru ees, kelle äranägemise järgi tuli mind kui punanahka hukata. 90ndatel oli normaalsus, et 09 pagasnikutes leidus püsse ja pardatšokis püstolikesi. Sain tunda halvavat hirmu, aga oma välimuse pärast pole mul eales piinlik olnud. Pigem on olnud piinlik kaasinimeste reageeringute pärast.

Meenuta nüüd palun kõige ägedamat komplimenti, mis sulle on tehtud!

Ägeduse poolest läheks rebimiseks (naerab – toim)! Saan komplimente pea iga päev nii päriselus kui netis. Olen tänulik mulle ja mu loomingule osutatud tähelepanu ja poolehoiu eest. Vahva ja lõbus on sinu kompliment mulle, et olen Eesti oma Anna Dello Russo.

Sa oled paljudele inspiratsiooniks, aga kes on sinu suurimad stiileeskujud/ikoonid, kelle stiili ise salamisi jälgid?

Tavapäraselt juhindun ikka iseenda sisemisest potentsiaalist. Igat sorti stiiliikoonidesse ja upitatud meediafiguuridesse suhtun nende jälgimise ja järgimise asemel pigem lõbusa irooniaga. Küll aga vaatan kassikeste kaisus hommikukohvi kõrvale FTV-d, mis kohati avaldab inspireerivat mõju. Ajas muutumatud lemmikud on McQueen, John Galliano, Lagerfeld, Prada, Dolce & Gabbana.

Kui peaksid oma garderoobist välja tooma ühe kõige lemmikuma eseme, siis mis see oleks?

Lemmikut pole. Kõik meeldib – muidu need esemed poleks mu garderoobis. On lehvivaid lillelisi, väikeseid musti, Šoti ruudulisi ja sensuaalseid pitsilisi kleite, fetišismihõngulist nahka ja karusnahka, glamuurseid ja androgüünseid kehakatteid, praktilist elegantsi ja sportlikku mugavust.

Mida leidub sinu garderoobis kõige rohkem, mida kõige vähem? Miks?

Stiililt, värvilt ja kulumisastmelt erinevaid teksaseid nende mugavuse ja funktsionaalsuse pärast ja valgeid triiksärke: androgüünseid, rüüsidega, žaboodega – nende ajatu elegantsi tõttu. Üks lohvakas T-särk ja seda mind kõnetava sõnumi pärast.

Kas on midagi, mida sa kunagi selga ei paneks?

Ei ole sellist asja. Mulle on vastumeelsed väljaveninud ja topilised kudumid, aga kui valikut pole, siis panen ka need selga.

Kus shoppad kõige meelsamini – Eestis, välismaal või hoopiski internetis?

Shopahoolikuks, kelle eluolu keerleb allahindluste tähe all, ma end ei pea. Kaubanduskeskuste labürintidele lähenen harva ja ainult väga kindla eesmärgiga. Internetist söandan osta parfüümi, millele olen truu olnud juba viisteist aastat – tegemist on Thierry Mugleri Angeliga.

Põhigarderoob on enda tehtud või leiud teise ringi kauplustest. Mõne keerulisema rõiva, mille puhul on raske enda seljas proovi teha, olen tellinud õmblejalt. Kõige ägedamad asjad on aga pärit sekkarituuridelt ja neid leide on olnud hulgi. Mu maani nahkmantlitele, mis Leiukast pärit, on pikk järjekord, kui peaksin neist tüdima. Ehtsaid vintage-kleite brokaadist ja atlassist olen leidnud. Sisemiselt kilkasin, kui leidsin jalanõuderiiulilt Roots’i pikasäärelised platvormid. Mu ainukesed ja kohest äratundmist võimaldavad eelmiste hooaegade brändikotid on pärit sekkaritest. Need leiavad harva kasutust, sest mahutavad vähe.

Kui oluline on sinu jaoks brändinimi? Millised on sinu lemmikkaubamärgid?

Üldse pole oluline. Pigem demonstreerin käsitööoskust kui lajatan logoga. Ei hõlju logomaa nirvaanas.

Milline on kõige hinnalisem ese sinu garderoobis?

Garderoobist ei õnnestu ühtki eset esile manada, aga kõige hinnalisem on mu optiliste prillide kollektsioon, mille uuenemine on tingitud minu silmanägemise halvenemisest. Kollektsioonis on esindatud Miu Miu, Prada, Cavalli, Morel, No Logo, Michalsky.

Eesti naised on väga tagasihoidlikud riietujad. Sellised värvikombinatsioonid nagu sinu garderoobis on, on paljudele eneseületuseks. Mida sa ütleksid neile Eesti naistele, kes värve sinu seljas küll imetlevad, kuid ise kanda ei julge?

Riietumisel pole julgust vaja. Olen alati marssinud oma trummipõrina järgi ja ajanud üle hangede sissetallatud raja asemel. Kui olin laps, õmbles ema mulle kleidid selga, mina lõin kollektsioone pabernukkudele. Teismelisena tegelikkust trotsides tegin enda suva järgi ümber kättesaadavaid rõivaid, et mitte kellegagi sarnaneda. Panen selle, missugune olen, sellesse, mida teen. Pole minu asi kellelegi midagi dikteerida, aga küsimusele vastates… Balzacilt on pärit ütlus, et hoolimatus riietumisel on moraalne enesetapp. Kahe käega olen poolt! Riidesse peaks panema lustiga. Minu jaoks on riietus ja riietumine ja aksessuaaride valimine üks eneseväljendusviise. Rõivastumist võiks võtta nagu rollimängu. Katsetada! Selle asemel, et haarata teada-tuntud-kantud järele, võiks ennast ja teisi üllatada.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar märts-aprill 2018.