Liilit Kirss- korraldab vabal ajal missivalimisi!

22 aastane Liilit on kui rõõmus päike Eesti hallis taevas, nakatades igaüht oma hea tujuga hoolimata sellest, kas õues sajab vihma või tuiskab lund. Liilitit iseloomustab hästi tema elu moto: “Kes palju teeb, see palju jõuab!”

kadri@buduaar.ee


22 aastane Liilit on kui rõõmus päike Eesti hallis taevas, nakatades igaüht oma hea tujuga hoolimata sellest, kas õues sajab vihma või tuiskab lund. Liilitit iseloomustab hästi tema elu moto: “Kes palju teeb, see palju jõuab!”


Liilit õpib Tallinna ülikoolis Rekreatsioonikorraldust  ning peale selle töötab veel mitmes kohas ja tegeleb jooksvate projektidega nagu näiteks järgmisel neljapäeval toimuv Miss Tallinn 2006.


 


Millal ja kuidas tekkis sul huvi missinduse vastu?

Missinduse huvi on minuga lapsest peale kaasas olnud ja vaikselt kasvanud.


Kuidas on tegelemine missindusega muutnud sinu elu?

Missindus on olnud paratamatu osa mu elust. Ta on endaga kaasanud ka palju toredaid seiku ja kontakte mis tihtipeale jäävad veel aastateks püsima. Seega ma arvan et missindus on kindlasti muutnud mu elu huvitavamaks.


Kuidas tuli idee korraldada Miss Tallinn?

Idee korraldada Miss Tallinn on tegelikult juba 19.a. vana. Lihtsalt esmakordselt ei korralda seda mu isa, vaid me oleme kokku pannud täiesti uue nö. korraldus-teami, mis koosneb viiest noorest energilisest inimesest ehk siis me üritame tuua värsket verd Eesti missinduse maastikule.



Kas Miss Tallinna korraldamisel on ka tüütuid ja rutiinseid ülesandeid?

Rutiiniks ei tohi ühtegi tegevust lasta minna, sest siis kaob see korraldamise mõnu ära. Pigem tekib mingi närvikõdi ja see adrenaliini tunne, mis omakorda ei lase sul olla, kui sa tead, et midagi on kusagil tegemata või et sa peaksid hetkel 4-5 asjaga korraga tegelema.


Kas korraldamisel on  juhtunud ka naljakaid seiku? Milliseid?

Inimesed siiamaani küsivad,  et miks sa ISE ei kandideeri?


Oled juba päris palju aidanud oma isal missivalimisi läbi viia olles õhtujuht jne. Kas tunned endal ka survet isa jälgedes käia ja ka tulevikus missivalimisi korraldama hakata?

Eks ikka tunnen, see on nagu selline alateadlik tunne, et no kui sa seda ise ei tee siis kes veel?! Aga eks minulgi on veel väga palju õppida selle koha pealt.
Näiteks iga päevaga hämmeldun ma järjest rohkem selle üle kuidas oli võimalik nii suurt üritust üksinda korraldada, nagu mu isa (Valeri Kirss) seda tegi, sest hetkel oma suurepärase team