Maria: kuidas ma peaaegu kõik vussi keerasin

43 kommentaari
Maria: kuidas ma peaaegu kõik vussi keerasin

Mu eelmine lugu jäi pooleli koha peal, kus lubasin teile rääkida, mis sai minu hispaania keele kiirkursusest ja kuidas läks mu tööintervjuu.
Nagu mainisin, oli esmaspäevaks  kokku lepitud  tööintervjuu ja selleni oli jäänud veel kolm päeva.

Hei-hei, mina jälle tagasi…

Mu eelmine lugu jäi pooleli koha peal, kus lubasin teile rääkida, mis sai minu hispaania keele kiirkursusest ja kuidas läks mu tööintervjuu.
Nagu mainisin, oli esmaspäevaks  kokku lepitud tööintervjuu ja selleni oli jäänud veel kolm päeva.

Kuigi ma ei olnud varem hispaania keelega kokku puutunud,  plaanisin nädalavahetusega selgeks õppida vähemalt sada hispaaniakeelset sõna ja väljendit. Ja see mul õnnestuski. Huvi oli sedavõrd suur, et reede õhtuks olid mul juba enamus valitud väljenditest peas ja loomulikult peab selline tubli naine end väikese puhkusega premeerima. Otsustasin sõbrannadega välja minna ning oma 8 tundi vana hispaania keelt pisut praktiseerida. Sel õhtul ei olnud mitte kellelgi minu seltskonnas igav, sest ma võtsin oma keelepraktikat väga tõsiselt ja kehastusin hispaania naiseks, kes räägib ka pisut inglise keelt :). Oi kui palju nalja sai. Käisime sõbrannadega Prive´ s, kus toimus väga lahe Magic Sessioni pidu, mida jäi mulle meenutama määrdunud lemmikpluus. Nimelt sattusin seal tantsima ühe peaaegu alasti, kuid kuldseks värvitud kehaga rulluiskudel kompuga, kellega füüsiline kontakt tantsulaval sai mu uuele Mango pluusile saatuslikuks. Aga vahet pole, pidu oli ju tore ja peale traditsioonilist varajast hommikueinet Deja Vu’s ( kui sinna kell pool viis hommikul juhtute, siis kausitäis Tai Tom Yum või Tom Kha suppi on unustamatult õige valik), jõudsin ma enne päikesetõusu oma armsasse voodikesse.

Nädalavahetusel justkui midagi põnevat ei toimunudki, õppisin hispaania keelt ja elasin esmaspäevase pärastlõuna ootuses. Ja siis see jõudiski kätte, esmaspäev kell 14.00 Madissonis. Mu sõbranna Triin ütles, et kohtumine on kahe naisega, Annika ja Margega, ning nad on päris otsekohesed ja nõudlikud. Siis ei pannud ma veel pilti kokku, et need on samad naised, kes ka Buduaari juhivad. Igatahes oli see mulle tore üllatus, kuna olen Buduaari fänn juba aastaid ja ei möödu päevagi, mil ma kasvõi korraks Buduaari lehte lahti ei lööks. Kõik juhtuski minuga päriselt ja täpselt sellise stsenaariumi järgi, nagu ma olin enne ette kujutanud. Välja arvatud see, et oma esimeses nägemuses ootasin kokkusaamisele vanemaid välismaa ärimehi  ja veel üks asi, millest te kohe kuulete :).

Nad uurisid minu tausta, küsisid, kas ma ikka tõesti tahan seda tööd teha ja kas ma ise arvan, et saan hakkama.  Nad rääkisid sellest, milles see töö seisneb ja hoiatasid, et kõigepealt on vaja end tõestada ja tööd on väga palju vaja teha. Minu tööks saab olema kõige tavalisem reporteri töö – suhtlen inimestega ja teen nendest uudiseid. “Heade uudiste loomine on suur anne ja seda oskavad vähesed. Selleks on enamat vaja kui keeleoskust ja kuulsuse telefoninumbrit”, ütles Marge midagi sellist. “Ja kui selgub, et sul see anne on, siis meil on väga vedanud ja sa ka ise naudid seda, mida teed.” Mul on see anne, ma tean ja arendan seda! Ma tahan, et minust saaks väga hea kirjutaja, veel parem kui Inga Raitar või Kati Murutar. Et kui inimesed minu jutte loevad, siis see pakub neile samasugust naudingut, nagu mulle pakub kirjutamine.

Vestlesime Hispaania elust ja sellest, kui hästi mulle see töö sobiks, kuidas ma juba räägin ka pisut hispaania keelt… ja siis juhtus midagi ootamatut. Mulle visati ette paber ja pliiats ning öeldi, et nüüd, noor naine, on sul aeg oma jutule kinnitust anda. “Tee meile 10 minutiga üks väga põnev ja eksklusiivne uudis. Võid kasutada telefoni ja muid abivahendeid. Üllata meid,“ ütles Annika ja naeratas. Uhh, see oli täiesti ootamatu, ma ju teadsin, et eks nad paluvad mul midagi kirjutada, aga ma üldse ei mõelnud, et see võib nii ootamatult tulla. „Hm, mis ma nüüd teen, kellele helistan. Mis nüüd saab?“ Ma olin täiesti segaduses. Viskasin veel nalja, et äkki ma võiks nendest endist uudise teha, aga nad isegi ei reageerinud selle idee peale :). Vaatasin ruumis ringi, et äkki on mõni kuulsus samas restoranis, kellele juurde hüpata ja mingile päevakohasele teemale kommentaari paluda, aga ei, mitte kedagi ei olnud. Siis haarasin telefoni ja plaanisin helistada alati headest ideedest pakatavale kuulsale A-kategooria sõbrannale, aga nagu needus oli tema telefon väljas. Tundsin, kuidas külm higi otsa ette tuli. „Mis nüüd saab, mis ma teen! Appiii!“ Kell tiksus. Marge ning Annika tegutsesid rahulikult oma arvutites. Tundus, et nad väga iga minutit ei lugenud ning see andis mulle lootust, et jõuan oma uudise valmis. Ma võtsin paberi ja pliiatsi, jättes justkui mulje, et mul tuli idee ja ma hakkasin kirjutama, isegi teadmata, mis sealt tulla võib.
Ja sealt tuli järgmine tekst ( see oli originaalis inglise keeles):
Sel hommikul äratas mind mobiiltelefoni helin. „Damn, ma ei jäta ju kunagi helinat ööseks peale. Kes võib mulle nii vara helistada? Äkki on Riksil igatsus peal? Või äkki on Monna juba kohal, kes pidi mulle mingeid USAst toodud soodsaid hilpe näitama tulema?“, olid mu esimesed mõtted. Olin sel ööl kella neljani pidutsenud ja sealt edasi kella seitsmeni kodus nutnud….
Ja nii edasi.

Nii valmiski see tekst, mis eelmisel nädalal Buduaaris avaldati. Mu pastakas jooksis paberil ja mõte lendas ei tea kus… Ma muudkui kirjutasin ja kirjutasin. Kümme minutit oli ammu täis, aga ma kirjutasin edasi. Ja lõpuks sain valmis.

Ma olin endas täiesti pettunud – alles 15 minutit tagasi olin ma veendunud, et kirjutamine on minu anne ja just see on see, mida ma oskan kõigest kõige paremini teha. Ja nüüd siis selline pauk – ei mingit originaalset uudist, vaid hoopis mingi pubeka päevikulaadne kirjutis. Ma vihkan päevikuid ja blogisid, ma pole kunagi midagi sellist pidanud. „Uhh, kui mõttetu naine ma olen!“, mõtlesin ja ulatasin patuselt maha vaadates selle teksti neile.

Esimene kommentaar oli: „ Oi kui pikk, me küsisime ju uudist!“ Aga siis nad lugesid ja ma nägin, et nende pilk muutus palju soojemaks. Neile meeldis see jutt, nad isegi naeratasid mitu korda. Ja mu lootus tärkas taas. „Nii, Maria, see ei ole nüüd küll päris see, mida me küsisime,“ ütles Marge. „Selliseid asju I-Marbellas teha pole vaja. Aga ma pean ütlema, et sa kirjutad väga hästi. Palju paremini ja kiiremini kui mina,“ ütles ta ja jätkas. „Tead, mul tekkis mõte, et miks me ei võiks sellest sinu uuest elust ka Buduaaris lugusid avaldama hakata. Kas oled nõus?“
Muidugi olin ma nõus.

Aga töökoht ei olnud veel minu. Järgmisel nädalal, kui ma juba loodetavasti Hispaania päikese all olen, kirjutan teile veel minu viimastest katsumustest ja esimestest tööülesannetest, mida pidin tegema, et seda töökohta ikkagi saada.

Elu on põnev ja aina põnevamaks läheb!

Maria