Modellisaate Hendrik Adler viidi haiglasse: kartsin kõige hullemat

Modellisaate Hendrik Adler viidi haiglasse: kartsin kõige hullemat

Selle asemel, et nutta taga seda, mida meil pole, tuleks osata hinnata seda, mis meil on! Paraku kipume me sageli unustama ära need pisiasjad, mille eest tänulik olla! Siinkohal käib jutt tervisest ning see lugu on väga hea näide sellest, kui tähtis on iseennast hoida! Tippmodellisaate Hendrik Adler sattus mõni aeg tagasi ootamatult haiglasse, tema enesetunne oli niivõrd halb, et ta tõepoolest kartis, et nüüd ongi kõik …

Selle asemel, et nutta taga seda, mida meil pole, tuleks osata hinnata seda, mis meil on! Paraku kipume me sageli unustama ära need pisiasjad, mille eest tänulik olla! Siinkohal käib jutt tervisest ning see lugu on väga hea näide sellest, kui tähtis on iseennast hoida! Tippmodellisaate Hendrik Adler sattus mõni aeg tagasi ootamatult haiglasse, tema enesetunne oli niivõrd halb, et ta tõepoolest kartis, et nüüd ongi kõik …

Mis Hendrikuga täpsemalt juhtus, sellest loe allpool lähemalt!

Eelmine nädal algas Hendriku jaoks nii nagu iga teinegi! Kõik oli suurepärane, ilmad olid soojemaks läinud ja ta tundis end võrratult. “Olen harjunud, et minu tervis on alati korras ja tuju hea. Neljapäeva hommikul ärgates oli mul kõik korras, ent ühel hetkel muutus enesetunne järsult kehvaks, süda läks pahaks, ma oksendasin ja mul tekkisid külmavärinad. Isegi püsti seista oli raske. Ma ei suutnud midagi teha ja vedas, et jaksasin endale kiirabi kutsuda, kes mind Mustamäe haiglasse toimetas. Arsti kabinetis läbivaatusel olles hakkas mul niivõrd halb, et mind viidi sealt ratastooliga välja,” meenutab Hendrik ja jätkab: “Edasi mäletan seda, et lamasin haiglavoodis. Olin pikalt intensiivosakonnas olnud ja minult oli vahepeal ka vereproov võetud. Kõige hämmastavam oli see, et tegu oli lihtsalt mingi mürgituse või viirusega, mille ma võisin ükspuha kust saada. Tundsin end 24 tunni möödudes lõpuks jälle inimesena ja mind viidi koju puhkama. Magasin veel 13 tundi, järgmisel päeval käisin emaga metsas jalutamas ja tundsin meeletut rahu ja vabadust. Nii uskumatult hea tunne on olla terve. Kõige hullem oli teadmatus, et mis minuga siis juhtus. Ma ei saanud aru, mis toimub ja kartsin tõesti kõige hullemat, sest enesetunne oli kirjeldamatult halb. See kogemus jääb mulle elu lõpuni meelde ja ma olen siiralt õnnelik, et ma olen terve. Elu tuleb hinnata, tervist tuleb hoida – need väärtused on hindamatud. Ma loodan, et minu jutt paneb nii mõnegi inimese mõtlema. Oma tervist ei tohi tappa. Ka liigne töökoormus või pidutsemine võivad ühel hetkel kehale paugu panna ja siis on liiga hilja,” tõdeb Hendrik.

Hendriku loost tasub tõepoolest õppida – hinnake oma tervist ja ärge kulutage oma elu pisiasjade pärast muretsemisele.

Karin Karu