Toivo Pilt oli tunnistajaks “viimsele kohtupäevale”

Toivo Pilt, kes nüüdseks juba mõnda aega elanud Tais, otsustas Buduaarile anda ülevaate, mis toimus tegelikult rahutuste ajal 10. aprillil Bangkoki tänavatel. Mees nimetab seda Viimseks kohtupäevaks. Miks? Sellest räägib ta lähemalt allolevas intervjuus.

„SEE OLI JUSTKUI ÕLLESUMMER ILMA ÕLLETA“

Toivo kirjeldab pilti, mis tänavatel vastu paistis: kõik oli ümbritsetud punasärklastest - demokraatia eest võitlejate poolt. Mehed olid Bangkoki ühele suurimale tänavale püstitanud üüratu telklaagri u. kümnele tuhandele inimesele. „Kõik oli väga hästi organiseeritud: tasuta toit, ravimid, vesi jne. Tundus nagu punastes särkides inimesed olid tulnud piknikule, keegi pidas kõnet ja keegi aplodeeris. See oli justkui Õllesummer ilma õlleta,“ kirjeldab Toivo sündmuspaika.

TÄNAVAD OLID ÜMBRITSETUD RELVASTATUD INIMESTEGA

Toivo ja tema sõber olid läinud oma ööbimiskohast eemale linna avastama ja otsustasid ühel hetkel hakata tagasi liikuma. Soov võis meestel olla, kuid see ei olnud määratud täituma. „Aeg oli juba hiline ning proovisime tagasi saada. Muidu lahked tegelased, kes sääraste masinatega ringi uhavad, olid kuidagi tõrkuvad, öeldes, et sinna kanti, kuhu meie tahame, hetkel ei saa,“ meenutab ta. Sellest hoolimata ei andnud mehed alla ning leidsid parajalt purjakil oleva mehe, kes oli nõus neid soovitud paika kohale viima. „Kohale jõudes olime muidugi keset seda möllu ja teisel pool tänavat ööbimiskohast. Tuli minna jala, läbi juba parajalt vihase inimmassi. See on muidugi au ja kuulsus Tai rahvale, kui oled sattunud valel ajal valesse kohta ja see sind ei puuduta. Siis ei torgi sind keegi, mõtlen just poliitilist poolt,“ teab mees rääkida.

„RAHVAS JOOKSIS, JAGATI VEEL KÄHKU VETT, ET SILMI PESTA..“

Vaatepilt, mis avanes, oli Toivo sõnul iseenesest võimas: kopterid olid õhus, rahvas tegi mässu aina tungivamalt, sõjavägi ja politsei täisrelvastuses ja rasketehnikaga olid kõik kohal. „Tark tegu oli nii-öelda relvalaost, mis kujutas endast bambuskaigaste hunnikut, kaugemale hoida, sest kui oleks läinud mölluks, siis oleks nad meid maha tallanud. Järsku olime sattunud aga piiramisrõngasse. Vaatasin üles: kopterid tõmbasid vaikselt ringi koomale. Ütlesin sõbrale, et peaksime lahkuma, kuna varsti sajab gaasi. Öeldud–tehtud, aga natuke hiljaks jäime. Esimene lahmakas käes: rahvas jooksis, jagati veel kähku vett, et silmi pesta. Kõik inimesed olid omavahel sõbralikud. Põgeneti kõrvaltänavale, kus ootasid kosutavad Tai viski müügipunktid - küll neil läks sel ööl hästi,“ kirjeldab Toivo elavalt, mis toimus tol ööl. 

„MEIE OLIME KÕIGEST VALGED TURISTID, KES EI TEADNUD ASJAST MIDAGI..“

Teisele poole tänavat saamine oli järgmine etapp: tuli minna ringiga ning pressida läbi eriüksuslaste rivist. Mis tunne läbis sel hetkel aga mehi? „Meie olime kõigest valged turistid, kes ei teadnud asjast midagi. Teisel pool ootas meid soe vastuvõtt kollaste poolt, ehk siis sõjavägi ja politsei. Tänavad täis soomukeid ja lahinguvalmis sõdureid, olime ikka esimeste soomukite taga, koos hunniku ajakirjanikega,“ seletab ta. 

KOSTUS LAHINGUMÜRA NING INIMESTE KARJEID...

Juba järgmisel hetkel hakkas tõeline sõda Toivo sõnul pihta: kaks lahingrühma läksid liikvele. Meesteni kostus lahingumüra, inimeste karjeid ning relvade paugutamist. „Me seisime telefoniputkade ligiduses. Leppisime sõbraga kokku, et kui nüüd peaks punased läbi murdma, siis kohe putkasse peitu, sest vastasel juhul oleks nad meid jalgade alla tampinud,“ meenutab Toivo kohutavat ööd. Kahjuks aga ei jõudnud nad aga järgmist sammu ette näha ning Toivo sai vigastada. Nimelt oli vahepeal pimedaks läinud ja kopteri sihtur lasi natuke mööda. „Gaasigranaat lajatas vastu minu jalgu, sõber sai esimesena minema telefoniputkasse, mina jooksin koos armeega tagalasse,“ räägib eestlane.

„POMMID PLAHVATASID, INIMESED SAID SURMA...“

Pärast kõike juhtunut otsustasid mehed hakata kiirelt koduteed otsima, mis aga osutus oodatust raskemaks. „Sõjavägi oli paigutanud üle Bangkoki checkpointid: kes ligineb, see lastakse maha. Jõudsime siis ekseldes ühe suure sillani ja paistis, et sealt pääseme läbi, aga võta näpust! Kuulsime, kuidas hakkas kostuma rasketehnika müra ja hetkega oli tänav ning sild sõjamasinaid täis.“ Õnneks lõppes kõik õnnelikult ning Toivo pääses koos sõbraga turvaliselt koju. Sellest hoolimata ei tähendanud, et asi oleks lõppenud, kaugel sellest, kuna punased vallutasid järgmisena ühe tähtsaima ärikvartali. „Linn oli täis tanki ja jalaväe tõkkeid. Olukord hakkas käest ära minema, päise päeva ajal lasti granaate heitjatest, pommid plahvatasid, inimesed said surma,“ räägib mees traagilisest päevast.

„VAATEPILT OLI KOHUTAV: LINN NAGU PÄRAST TUUMAKATASTROOFI!“

Hoolimata ohtlikust olukorrast ning vaatepiltidest, mis tänaval vastu paistsid, ei suutnud mehed koju püsima jääda ning oli vaja uurima minna, mis toimub. „Adrenaliinivajadus oli liiga suur, ükski transpordivahend meid sinna viia ei tahtnud. Jõudsime kuidagi kohale. Vaatepilt oli kohutav: linn nagu pärast tuumakatastroofi! Igal pool põlesid majad ja autod, maradöörid liikusid ringi nagu šaakalid. Rüüstati poode ja valitses üleüldine segadus, liikusime mööda tänavaid ringi, tõstes jalga jala ette, et ei astuks kuhugi miini otsa,“ kirjeldab Toivo avanenud vaatepilti.

KODU ASEMEL VIIDI POLITSEIJAOSKONDA

Samal ajal, kui mehed liikvel olid, selgus, et kehtestatud oli komandanditund, mis tähendas, et sel ajal ei tohi väljas olla. Meestele korraldati ööbimine templis, mis oli Toivo sõnul vägagi mugav. „Väga lahke rahvas, jagati toitu, esmaabi ning hoolitseti nagu kadunud poja eest,“ meenutab ta. Hoolimata ümbritsevate inimeste sõbralikkusest ning toredast hetkest templis, mõlkus meeste peas ainult üks mõte: pääseda Taksin roadile. „Jõudnud esimesele ristmikule avastasin, et mu sõber on kadunud, kuid see on juba teine lugu. Jõudsime siis oma kambaga esimesse checkpointi, kus üllatus-üllatus - ei avatudki meie pihta tuld. Meid viidi hoopis tuletõrjeautosse ja lubati koju viia.“ See, aga nagu hiljem selgus, oli sulaselge vale, kuna mehed avastasid end hoopiski politseijaoskonnast. „Nimelt sooviti meid seal majutada, millest mina ja purupurjus jaapanlane viisakalt keeldusime, olenemata politseinikute meelitamisest otsustasime oma teekonda siiski jätkata.“

KÕHULI MAAS, PÜSTOLITORU KUKLAS NING HAMBAD ASFALDIS

Edasi liiguti mööda inimtühja kiirteed, silmanurgast nähti veel luuravaid sõjaväepatrulle ning enne kui arugi saadi, olid mehed maadligi surutud. „Järsku automaadivalang ja meie kõhuli, hambad asfaldis. Taikeelse karjumise ja sooja automaaditoru tunde peale kuklas julgesin silmad asfaldilt üles tõsta. Avastasin enda ümber rühma Tai sõdureid, kes vaatasid meid hullunud pilguga,“ meenutab Toivo hirmutavat seika. Hakkas läbiotsimine: Toivol ei olnud peale paari suveniiri miskit, kuid jaapanlasel olid eestlase sõnul justkui „Tootsi taskud.“ „Esimese asjana ilmus tal taskust kolm kada, kaks nuga, hunnikus punast sümboolikat ja videokaamera. Mina jäin ilma oma suveniiridest, jaapanlane jäi ilma kõigest, välja arvatud tühi videokaamera.“

UKSELE ILMUS VERINE NING TAHMAGA KAETUD SÕBER..

Nüüd selgus aga, et politseijaoskonnast lahkumine ei olnudki kõige targem mõte, kuna sinna suunati nad kohe tagasi. „Nimelt sattusime sõjaväepatrulli otsa ning nad ei viitsinud meiega pikalt jamada, siis see oli nende jaoks kergem tee. Lõpuks jõudsin koju ja sõpra ei olnud endiselt mitte kuskil. Kolme tunni möödudes ilmus uksele verine ja tahmane sõber, ise õnnelik nagu Bingo Loto miljonär ning küsis mu käest sada bathi ja kadus jälle! See, mis temast sai, on aga juba järgmine lugu,“ rääkis Toivo Pilt Buduaarile enda kohutavatest seiklustest Bangkokis.

Annika Ülejõe, Buduaar.ee