Katrina kaotab kaalu: põlved kaotavad, sport võidab!

Katrina kaotab kaalu: põlved kaotavad, sport võidab!

Pühapäeval, 7. juulil, ühinesid tuhanded naised Rapha Women´s 100 üritusega, et sõita rattal 100 kilomeetrit. Sel päeval oli amatöörratturitel võimalik osaleda ka Tour de Franci ühel etapil ja tunda end kui tõeline sportlane, lisaks saatis Rapha sinna ka naissõitjaid. Rapha Women´s 100 ei olnud mõeldud kui võidusõit, vaid kui globaalne ühissõit, kus igal pool maailmas samal päeval sõidetakse 100 kilomeetrit. Minagi ühinesin sel päeval tuhandete teistega, et saada osa ühissõidust ja heast seltskonnast.

Pühapäeval, 7. juulil, ühinesid tuhanded naised Rapha Women´s 100 üritusega, et sõita rattal 100 kilomeetrit. Sel päeval oli amatöörratturitel võimalik osaleda ka Tour de Franci ühel etapil ja tunda end kui tõeline sportlane, lisaks saatis Rapha sinna ka naissõitjaid. Rapha Women´s 100 ei olnud mõeldud kui võidusõit, vaid kui globaalne ühissõit, kus igal pool maailmas samal päeval sõidetakse 100 kilomeetrit. Minagi ühinesin sel päeval tuhandete teistega, et saada osa ühissõidust ja heast seltskonnast.

Rapha Women´s 100-le kutsus mind kaasa sõbranna, kes kahjuks ise sel päeval osaleda ei saanudki. Samas mõtlesin päris pikalt, et kas ikka peaksin minema ja mis kõige tähtsam – kas üldse suudaksin selle läbida. Tegelikult ei ole 100 kilomeetrit sõita ju palju, justkui Tallinnast Mäosse, aga läbida see keskmise kiirusega umbes 25-28 km/h pani mind kõhklema. Veel päev enne sõitu käisin poes ja ostsin esimesed pehmendustega rattapüksid, sest vastasel juhul oleks distants piinavaks kujunenud. Etteruttavalt võin öelda, et kui minu jaoks tundub 100 kilomeetrit pikk distants, siis harrastusratturitele ei ole see veel midagi. Seal rattaklubis, kellega koos sõitmas käisime, oli inimesi, kes ei peaks paljuks päevas ka 300 kilomeetrit sõita. 

Tõenäoliselt korraldasid sel päeval üle Eesti mitmed rattaklubid seda sõitu. Mina koos elukaaslasega (ka mehed olid siiski sõidule kaasa oodatud) liitusime Tervisespordi grupiga. Spordiklubi Tervisesport kodulehel öeldakse, et nende klubi loodi kirest ja kiindumusest jalgrattaspordi vastu. Lisaks jäi mulle silma lause – Sa oled sõprade keskel. Tagantjärele möödunud sõidule mõeldes võib öelda, et sellise tunde tekitasid klubi liikmed tõesti, mis siis, et kohtasime kõiki sealseid rattureid esmakordselt.

Muidugi, kui olime kogunemispaika jõudnud, kohutas meid alguses ratturite professionaalne varustus. Ootasin vist rohkem ka sellised nii-öelda „pühapäevasõitjaid“. Kui klubi ratturid olid ikka õigete maanteejalgratastega (pluss sinna juurde kuuluv lisavarustus), siis meie olime maastikuratastega. Viimastega on maanteel tegelikult küllaltki raske sõita, sest nii head kiirust ja jooksu kui maanteerattaga arendada ei saa. Mis omakorda tähendab, et sõites tuleb topelt tööd teha, et tempot üleval hoida.  Varustuse kohapealt olime siiski valmistanud end korralikult süsivesikurikaste ampsudega, et piisavalt energiat hoida või juurde saada. Ja muidugi palju vett, sest ilm sel päeval oli super, aga küllaltki kuum.

Kell 11, pärast lühidat sissejuhatust, sai alustatud esimese ühissõiduga. Tempo oli kohe alguses nii kiire, et ma ei suutnud veel sisse eladagi, kui juba grupp hakkas eest kaduma. Siiski ei jäetud kedagi maha, sest nagu öeldi, et alustame koos ja lõpetame koos. Vahepeal lükati lihtsalt tagant hoogu juurde ja muidugi ei puudunud ka motiveerivad hüüded. Esimene lühike paus tehti umbes 40 minutit pärast alustamist, selle aja peale oli sõidetud 25 kilomeetrit. Kuna minu algus kujunes kuidagi väga räsivaks ja pulss oli pidevalt 170 (maksimum 186), siis otsustasin teha pisikese pausi ja nautida sõitu saateautoga. Eks autoski sõit oli hariv. Nimelt jäi mulle silma, et mõni rattur jõi energia saamiseks Coca-Colat, mitte ei tarbinud energiajooke. Miks on Coca parem kui energiajook? Minule selgitati seda sellega, et tavaline energiajook avab inimesel kohe kõik kehasse kogutud energiasäästud, mida keha ise kasutaks tegelikult alles juhtudel, kui asi on juba elu ja surma küsimuses. Seega lõhustab energiajook pikaajaliselt kogutud energiavarud ja keha peab taas nägema vaeva, et need taastada ning see võtab aega. Seetõttu on Coca-Cola kofeiini sisaldades isegi parem energia saamise allikas.

Mõned kilomeetrid puhkust ja istusin jälle ratta selga. Nüüd õnneks oli kuidagi kergem sõita, ju võeti ka tempot tasapisi vähemaks. Umbes tund sõitu või rohkem ja kahjuks pidin taaskord ühe pausi tegema, seekord vedasid alt põlved, mis hakkasid valutama ja tegid sõidu väga ebamugavaks. Ma ei ole siin väga kirjutanud oma probleemidest põlvedega, aga minu jaoks on igapäevaselt ka trepist üles kõndimine küllaltki piinav. Õnneks olukord paranes natuke pärast puhkust. Nüüd oli siiski kindel plaan lõpuni vastu pidada. Umbes 10 kilomeetrit enne lõpp-punkti hakkasid aga hoopis reielihased valutama ja siis oli küll tunne, et sellise valuga tõesti sõita ei saa. Spordis pidavadki lihaskramp tekkima juhul, kui lihas on töös üle tema tavalise normaalse piiri. Seda näiteks siis, kui treening on üle normaalse kestvusaja (mida see ka oli) või treeningu maht on suhteliselt kõrge. Pingutasin muidugi lõpuni, aga pärast lõpetamist läks umbes pool tundi, et valu jalgadest kaoks. Kokkuvõttes võib öelda, et viimased kaks ja pool tundi sai sõidetud juba paremas tempos, sest ka keskmine pulss jäi 163 juurde. Saja kilomeetri asemel sõitsin natukene üle 75 kilomeetri ja pulsikella järgi sai kulutatud üle 2000 kcal-i. Endomondo näitas sõidu pikkuseks kolm ja pool tundi.

Muidugi oleksin pidanud olema veel tublim ja enne seda sõitu rohkem trenni tegema, aga tagantjärgi oleme kõik targad. Huvipärast tahaks kunagi proovida sõitu ka maanteerattaga, et aru saada, kas tahaksin veel kunagi üldse maastikurattaga asfaldil sõita. Muidugi on siis igasugu kivikesed ja augud küllaltki suureks takistuseks ja peab sõites tähelepanelik ning ettevaatlik olema. Üldiselt on alati huvitav jälgida kõrvalt inimesi, kes harrastavad midagi suure entusiasmiga ja on leidnud tegevusalad, kuhu oma energia ja aeg suunata. Samas alati mõtlen, et kuidas nad jõuavad? Käia õhtuti mitmeid tunde lihtsalt rattaga sõitmas. Ju ma ise ei ole veel leidnud sellist indu, et mõne spordialaga taolise kirega tegeleda. Ehk tärkab ka minus millalgi tunne, et vot nüüd käin ja teen ja olen. Nagu oli ju jooksmisega, mida olen varasemalt vältinud, aga tegelikult hakkas see mulle päris meeldima ja oli mingil määral isegi nauditav. Vot sellised mõtted ja jutud seekord.

Kaal:

7.02 – 81,5 kg

17.06 – 70,2 kg

2.07 – 69,9 kg

17.07 – 68,8 kg

Nautigem veel suve, sest varsti juba august. Minu suvi lendab sel aastal märkamatult ja linnutiivul…

Katrina