ANNIKA LUGU: põrgusse minemisest pole mul vist pääsu

7 kommentaari
ANNIKA LUGU: põrgusse minemisest pole mul vist pääsu

Mõne aja eest jagasime teiega Sille lugu, kes elab pidevas surmahirmus, sest tuntud astroloog ei ole lubanud talle elupäevi rohkem kui 40nda eluaastani. Täna tuleb juttu ühest teisest noorest naisest, kes elab surmahirmus. Annika (28) surmahirm pärineb lapsepõlvest.

Mõne aja eest jagasime teiega Sille lugu, kes elab pidevas surmahirmus, sest tuntud astroloog ei ole lubanud talle elupäevi rohkem kui 40. eluaastani. Täna tuleb juttu ühest teisest noorest naisest, kes elab surmahirmus. Annika (28) surmahirm pärineb lapsepõlvest.

Olles pärit kristlaste perekonnast, räägiti Annikale põrgust kui kohast, kuhu lähevad kõik sõnakuulmatud lapsed ja patused täiskasvanud. Täna tunnistab Annika, et tema hirm surma ja eelkõige põrgusse sattumise ees hakkas vähenema pärast seda, kui ta hakkas perega vähem suhtlema, loobus jumalast ja hakkas surma nn uurima.

„Kooli ajal kartsin ma iga patu eest karistust, oli selleks siis halb hinne, toa koristamatajätmine või iseenda eest seismine mingis olukorras, kus keegi mulle liiga tegi. Vanemad ütlesid ikka, et igaüks saab oma karistuse ja jumal näeb kõike. Nii ma siis keerasingi teise põse ette, kui olin esimese löögi näkku saanud. Kuna jumalakartlikkus tuli minusse koos rinnapiimaga ja ma elasin selles maailmas enam kui 20 aastat, siis pole ma tänaseni siiski päris veendunud, mis on tõde. Mäletan, kuidas hilises teismeeas hakkasin otsima igasuguseid vihjeid ja kinnitust sellele, et põrgut pole olemas. Vaatasin videoid ja lugesin erinevat kirjandust, teiste inimeste kogemusi teispoolsusega ja selgeltnägijate arvamusi,” meenutab Annika. Viimased viis aastat on Annika tudeerinud ja huvi tundnud erinevate usundite vastu, et otsida ka sealt kinnitust põrgu olemasolule või selle puudumisele. „Pean ütlema, et igas usundis on siiski oma põrgu, kõik saavad oma karistuse ja tundub, et seda saavad ka head inimesed. Kui vaadata kristlasi, siis ei saaks väita, et kui usud jumalat, siis su elu kerge ja ilus. Ei, kristlasi vaevavad samasugused haigused ja mured nagu kõiki teisi inimesi, võibolla on neil tänu usule lihtsalt lihtsam sellega leppida. Või võtame näiteks budismi, kus usutakse karmasse. Karma reegel on selline, et igaüks teeb oma karmat ning seda muuta ega andeks saada pole võimalik. Karma puhul on kõige hullem ka see, et sinu valesti elatud elu eest saavad karistada ka lapsed ja lapselapsed ning halbade tegude eest pole lunastust,” arutleb noor naine, kes usub, et tema on elus piisavalt pattu teinud, et põrgust pole pääsu, kui see peaks olemas olema.
Millised on siis Annika patud? Kõige suuremaks patuks peab naine seda, et ta on lõpetanud suhtlemise oma perekonnaga, lisaks on naisel olnud armusuhe abielumehega ning ta loetleb veel mitmeid väikeseid patte, mis paljude meie igapäevaelu juurde kuuluvad. „Ma tunnen, et mõtlen aeg-ajalt halbu mõtteid, mõtlen teistest halvasti ja suhtun inimestesse eelarvamusega. Püüan seda muuta, aga see pole nii kerge.”

Annika usub, et tema surmahirmu on leevendanud eelkõige see, et ta on selle kohta rohkem lugenud ja uurinud. 

 

Lugu ilmus ajakirjas Buduaar