Edevuse laat

Versace, Dolce&Gabbana, Gucci, Armani – pesueht glamuur, mis meie edevuse laadal kõrgelt hinnatud. Kaubamärk on aga tarbimisühiskonna kese, mis mängib inimese ebakindlusel ning annab ühise nimetaja inimestele, kes karjaga ühte sulanduda soovivad.

Vähe sellest, et kultuskaubamärkide tooted panevad naised kilkama, olen kuulnud täiesti normaalseid mehi omavahel arutamas, et kellel siis ikkagi on kõige rohkem tegijaid kaubamärke kokku ostetud. Ühel kutil neist oli vaid üks paar Armani teksasid – eriti hale, eks ole ju! Seda enam tundis uhkust tema sõber, kellel oli põhimõtteliselt kokku ostetud vaid „nõutud ning hinnatud“ kaubamärkide rõivad. Mis siis, et tõenäoliselt mitte originaaltooted!

Tundub justkui, et oluline pole mitte omanäolisus ja stiilsus, vaid kaasaminemine kogu selle ülepakutud glamuuriga. Vaid siis võib tarbija olla kindel, et ta ei jää teistele alla ning on sama popp ja lahe kui kõik teisedki. Tallinna linnas jalutades on tihti tekkinud tunne, et linn on täis kaksikuid, kolmikuid, nelikuid jne, kes iga hinna eest taotlevad sarnasust sõbra, sõbranna või klassikaaslasega. Mitmikud sarnanevad teineteisele tänu kaubamärkidele, rõivastele ning aksessuaaridele. Silme ette kerkivad automaatselt krooniga kaunistatud teksad, D&G võimalikult domineeriva logoga püksirihm või päikeseprillid, mille omamine on lausa kohustuslik.

Just domineeriv kaubamärk on oluline, sest ka teisel pool teed kõndiv tuttav peab ometi nägema, millist kaubamärki keegi kannab. Turunduse aspektist on silmatorkav kaubamärk loomulikult oluline, kuid siiski ei saa ma aru inimestest, kes omal soovil tasuta reklaamkandjatena ringi liiguvad ning seda kõigele lisaks maitsekuse piiri ammu ületanuna eksponeerivad. Hinnang kaubamärgile kui sellisele on olulisemgi veel kui kaup ise. Paraku ei muuda märk kaupa paremaks ja seda kindlasti mitte piraattoote puhul. 
Meie ühiskonna piraatkultuskaubamärkidega ülekuhjatud poisid ja tüdrukud meenutavad mulle tihti juudi jõulupuud, millel kulda ja karda pole kunagi liiast. Mida rohkem, seda uhkem, eks ole ju!

Minu eesmärk ei ole mitte alahinnata maailmakuulsate ning andekate moeloojate loomingut, sest neid pean kunstnikeks ja mõistan inimesi, kes on valmis käima välja kümneid ning sadu tuhandeid kroone soetamaks kunsti. Tippdisainerite loodud moodi, millel on kunstniku hing ja mõtte kehastus pole võimalik aga kopeerida. Järgi tehtud kaup on vahend, mis muudab inimese staatustähtsa ühiskonna liikmeks ning liidab ta halli massi.

Vabandan oma pisut iroonilise suhtumise pärast asjademaailma kultusnimedesse. Hindan kvaliteeti, kuid paraku ka inimese väljanägemise puhul originaalsust. Tiina Talumehe loodud rõivas võib tunda end paremini ja omanäolisemana kui meie ühiskonnas kummardatud ning ülemakstud kõnealuste piraatkaubamärkide omas. Teiselt poolt aga on ju igal asjal omad vead ning ka head – piraatkaupade tootmine annab tööd väikestele „neegrikätele“ nii Hiinas kui ka Tais.

Rohkem omanäolisust ja vähem halli massi!

Kertu Jukkum
kertu@buduaar.ee