KUI AVASTAD ENDAS vaikuse

Vaikus on midagi erilist. Kas pole mitte nii, et just neil hetkedel, mil viibime vaikuses, on parim mõista seda, mis meis toimub või mida konkreetne tunne endast täpsemalt kujutab? Kui tihti aga üldse on võimalik täielikus vaikuses viibida? Meie ümber käib pidev kiirustamine ja kära ning kõige selle keerises ei oleks ime, kui unustaksime, kuidas kõlab puhas vaikus.  

Kõige käegakatsutavam on vaikus talveöödel, mil lumi on enda alla matnud kõik postkastid ja tänavalaternad. Sellised hetked on asendamatud, neis peitub mingi maagiline võime viia meid tagasi sinna, kus me enam ammu ei viibi. Kas mäletad veel, kuidas kõlas vaikus sinu lapsepõlves? Kindlasti hoopis teisiti, kui ta seda täna teeb. 

Nii nagu aeg muudab meid ja maailma meie ümber, muudab ta ka vaikust. Mitte miski ei ole homme täpselt selline, nagu ta on täna. Iga tolmukübe ja vihmapiisk, võõras inimene tänavalt või parim sõber, uus ja ka vana emotsioon, mis meid puudutab, saab osaks sellest, kes, miks ja millised me oleme. Vaikuses kohtame iseennast, seisame silmitsi ja saame tuttavaks selle inimesega, keda oleme kära keskel kaugelt jälginud, üritades sosinaid saates tema tähelepanu juhtida sellele, mis vajab avastamist. Soovinud, et ta viivuks peatuks ja võtaks vaevaks märgata. Päevast päeva räägib ta meiega märkide keeles. Vaikuse saatel saadetakse teele pilgud, mis ütlevad rohkem kui tuhat sõna. Vaikuses me mõistame, mida mõtlevad tunded. Virtuaalmaailmas kohtame vaikust suhtluses teistega kõige sagedamini ning sealgi mõistame emotsioone läbi kuvari kumamas, armastust ja viha, hoolimist ja ükskõiksust valjult vaikimas või sisemuses kisendamas. 

Eriti valjult võime vaikust kuulda uusaastaööl, kui ilutulestikud on lõppenud ja kõik inimesed tänavatelt hajunud. Mõni üksik kass veel ainiti uitamas, otsimas kaugete aegade kaja. Kas oled märganud, et erinevates paikades on vaikus einev? Igal majal omapärane. Omapärane ei ole aga see, et vaikusest välja ei tehta. Kuid ta ootab, loodab ja tahab olla seltsiline. Millegipärast on meil aga kombeks teda karta ja eirata. Kõhedustunne ja üksindus või hoopiski hirm kuulda seda, mida ei soovita. Vaikus ei karda päevavalgust, mõtted ja teod see-eest vahetevahel aga küll. Vaikusest parema seltsilisena võib tunduda televiisor või raadio, isegi kui tal pole meile midagi tarka teatada. Vaikusel on aga alati meile midagi uut öelda. Ta paneb meid vaatama enda sisse ja tõeliselt kuulma. On öeldud, et vaikus räägib ka siis, kui sõnad seda ei suuda. 

Kas oled täheldanud, et kõige originaalsem vaikus on metsas või suvisel aasal, kui rukkirääk veel oma viimaseid päevi, öid räägib ja rohutirtsud ümberringi tiristavad ja kui siis ühtäkki kogu koor hetkeks vaikib. Sellistel hetkedel on ta nii vali, et lausa riivab kõrvu. 

Millal söandasid sina viimati vaikust kuulata? 

Kui oskad kuulata, kuidas langeb tolm, laulab Kuu või tärkavad seened südasuvel peale vihmasadu metsas, siis oled kohanud puhast vaikust. Ja see tunne, mis peale seda tekib, on nii värskendav, et vabastab väe. 

Buduaar.ee