Reklaam sulgub sekundi pärast

Mariliis Lukk vägivaldsest lapsepõlvest. Nõuanded lapsepõlvetraumadest vabanemiseks

Buduaari ajakiri

Monika Kuzmina

Mariliis Lukk ja Silver Knäzev
Mariliis Lukk ja Silver Knäzev — FOTO: Tiit Tamme

Kolme väikse lapse ema ja ettevõtja Mariliis Lukk annab hiljemalt märtsis välja raamatu naistele „Õnnelik naine, õnnelik ema“. Ta kirjutab oma raamatus avameelselt enda lapsepõlvest. Ka sellest, kuidas isa lõi ema nii, et ninast jooksis verd. Mariliis nendib, et peitis need tunded aastakümneteks enda sisse ning räägib, mis aitas tal traumadest üle saada.

Tõi tunded taas üles, et lõplikult rahu teha

Mariliis ütleb, et hakkas nende tunnetega tegelema alles 30ndate teises pooles, kui käis konstellatsioonides ja terapeutide juures, kus tõi tunded uuesti üles selleks, et need lõplikult puhastada ja teha toimunuga rahu. „Ma ei soovi, et need olukorrad enam mind, mu lapsi ja pere mõjutavad,“ räägib ta põhjustest, miks hakkas minevikutraumadega tegelema.

Mariliis meenutab, et kõige tugevam tunne tol ajal oli hirm ema pärast. „Kusjuures ma ei mäleta, et oleksin kunagi kartnud enda või enda elu pärast. Mind isa ei löönud, aga nägin, et mu ema ei suuda talle vastu hakata,“ räägib ta.
Teine tunne oli viha, et tal oli küll vaimselt jõudu, aga ta olenes oma vanematest ega saanud midagi teha.
Ta tundis ka abitust. Kui isa purjus peaga laamendas, sai minna naabrinaise juurde, aga siiski ei olnud 90ndatel abi väga saada, sest perevägivald oli paljude elu osa.
Puudus ka turvatunne. Vanemad, kes peaksid lapsele turvatunnet pakkuma, seda kahjuks teha ei suutnud.

Vägivald on vägivald

Mariliis on aru saanud, et vägivald on vägivald ja sellele peaks kehtima nulltolerants. Olgu vägivald vaimne või füüsiline.

Kuna ka vaimne vägivald kuulus Mariliisi pere ellu – valetamine, sõimamine, karjumine, süüdistamine, mõnitamine, irvitamine – võttis ta mingi osa sellest kaasa oma ellu ja ta peab tunnistama, et tema nooruspõlv oli üsna enesehävituslik. Ta sattus halba seltskonda, kus olid sama katkised lapsed.

Kuigi tal olid küll kaaslasteks alati head ja hoolivad mehed, puudus tal usaldus meeste vastu. „Alateadlikult otsisin ilmselt isa armastust,“ möönab ta. Usaldamatus tõi kaasa aga palju draamasid, mida ta kui magnetina külge tõmbas.

Kui ta pidi kuulma kuskil karjumist, siis see halvas ta. „Kuulsin appikarjeid, aga ei suutnud ise midagi teha. Ka mitte politseid kutsuda,“ meenutab ta ühte olukorda, kus oli külas ja kuulis karjumist ja peksmist kuskilt korterist. Hiljem tundis ta tohutut süüd, et ei suutnud aidata, sest ka nende kodus oli ju sama – appi keegi ei tulnud.

Ema surm tõi suure muutuse

Pärast esimese lapse sündi hakkas ta teadlikult enda traumadega sügavamalt tegelema. Ta märkas olukordi, kus ei talunud lapse nuttu või tundis armukadedust. „Sain aru, et vajasin ise armastust. Ma ei tahtnud nii jätkata,“ tunnistab ta. „Ja loomulikult märkasin, kuidas ma kõiki neid tundeid alla surusin ja tihti ka emotsionaalse söömisega seda leevendada püüdsin.“

Suure muudatuse tõi ka ema ootamatu surm 2009. aastal. Mariliis oli ammu kodust läinud, aga ema valis sellist elu elada ligi 25 aastat. Tema vend oli siis veel alaealine, kui ema suri ja Mariliis tõi venna isa juurest enda juurde elama. „Püüdsin teda päästa ja tundsin endal väga suurt vastutust. Aga ma olin ise alles laps ja ei suutnud seda vastutust kanda,“ meenutab ta keerulisi aegu.

Ema matustel ütles isa, et jätab joomise maha. Ta oli pärast ema surma kaks nädalat kaine, pärast seda pole Mariliis teda enam kainena näinud.

Ema surm tõi kaasa palju peidetud emotsioone ja valu, aga kahjuks ka tihedamat suhtlust isaga. Siis hakkas Mariliis märkama, et ta kandis viha enda seest igapäevaellu. Ta oli väga kriitiline iseenda ja ka teiste suhtes.

Teadlik eneseareng algas 2012. aastal ning viimasel viiel aastal on see olnud väga intensiivne. Teda on aidanud terapeudid, kelle toel on ta saanud kogu valu, ka ema leinamise, läbi elada ja aidanud anda nendele lugudele täiesti uue tähenduse.

Ühe suurema läbimurdena toob ta välja kolm aastat tagasi konstellatsioonides käimise, kui ta andis ära vastutuse oma vanemate suhte eest. „Olin väikese lapsena ema ja isa vahelise suhte päästmise rolli enda kanda võtnud. Ja see roll mõjutas minu käitumisi, otsuseid ja õnne,“ ütleb ta, et teab nüüd, et vanemad vastutavad ise ja täielikult ainult ise selle eest.

Üheksa nõuannet Mariliisilt, mis on temal aidanud traumadest vabaneda:

  • Esiteks mõista seda, et sina ei ole süüdi. Ei ole ühtegi olukorda ega õigustust kellegi kallal vägivalda tarvitada.
  • Lood on erinevad ja isegi kui aega on palju möödas, siis kui tunned, et minevikus toimunu sinu elu segab ja mingil määral mõjutab, siis küsi abi (seda ei ole kunagi hilja teha).
  • Loobu, lase lahti ohvrirollist. Seda on lihtsam öelda, kui teha, aga mis iganes on sinuga juhtunud või kus iganes seisus sa täna ka pole, sina oled täiskasvanud inimene ja sina ise vastutad täna oma elu eest.
  • Anna teine tähendus oma minevikusündmustele. Me ei saa minevikku muuta.
  • Vabasta sündmustega seotud emotsioone. Emotsioonide vabastamiseks on erinevaid toimivaid tehnikaid ning neid tasub uurida laiemalt või pöörduda terapeudi poole.
  • Loobu soovist muuta teisi inimesi. Mariliis lootis terve lapsepõlve, et isa muutub. Et ta jätab joomise maha ja lõpetab sellise elu elamise. Kahjuks tahtsid lähedased isa ümber seda rohkem kui ta ise. 
  • Aktsepteeri, et nii on/oli. Olgu see siis minevikus või olevikus, aktsepteeri seda ja tee rahu sellega, et nii on hetkel.
  • Õpi ennast „uuesti” armastama. Mariliisi jaoks on võtmekohaks pärast trauma vabastamist iseenda minapildi ning mõttemaailmaga tegelemine. Traumad jätavad meile jäljed ning muudavad ka meie minapilti.
  • Võta vastutus oma elu eest ja otsusta (tee otsus), et sina enam nii ei taha. Kui otsus on tehtud, siis hakkavad pikapeale ka lahendused tulema.
Mariliis Lukk
Mariliis Lukk — FOTO: Tiit Tamme