Marina: kuidas masu teeb mehest diivanikaunistuse

Pakkisin täna asjad ja kolisin välja, st pakkisin oma mehe ja lapse isa asjad ning kolisin need välja oma kodust. Mõõt sai täis. Mees oli ära hellitatud, lohakas, laisk ja masu hammasrataste vahele jäänud. Võite öelda, et olen julm või siis loll. Mõlemal juhul on teil õigus. Aga mul sai sellest elust villand.

Mees tegeles päris edukalt kinnisvaraga, aga nagu enamusel kinnisvara arendajatel, läks ka tema elu umbes poolteist aastat tagasi raskeks. Meil oli maja ja korter, millest esimene oli tema vara, teine minu vara. Majast jäime ilma, see oli äride laenukatteks ja pank võttis ära. Korter, mille laenu olen maksnud juba 4 aastat, on alles ja kuigi sissemaksu tegime koos, siis leian ma, et see kuulub mulle ja mu lapsele, mitte mehele.
Mees on juba üle aasta depressioonis - ei joo, ei suitseta ja võõraid naisi ( minule teadaolevalt) ei vaata, aga samas on tal totaalne huvipuudus kõige vastu. Olen soovitanud raamatuid lugeda, terapeudi juurde minna, mingit tööd leida - kõik need mõtted tunduvad talle sobimatud. Mina, kes ma teen edukat karjääri ja pean meie peret ülal, kaotan aga iga päevaga lugupidamist sellise potilillest mehe vastu. Viimasel ajal ei taha enam kojugi tulla, sest see diivanikaunistus muutub väsitavaks.

Ja kui inimene ise ei suuda oma elu paika raputada, siis ju peab keegi teine seda tema eest tegema. Nii ma otsustasin mehe kodust välja visata. Kõlab ülbelt, aga ta muutus tõesti kasutuks ja koormavaks meile! Ka lapsele. Kui üks mees ei suuda aasta jooksul endale tegevust ja rahateenimisvõimalust leida, siis ei saa selles süüdistada perekonda või masu, siis on küsimus mehes. Tuiates päevad läbi jõusaali ja kohvikute vahet, tuuritades linna peal minu poolt makstava liisinguautoga ( kui mina tööl olen) ja tulles siis koju ning rääkides, kui väsinud ta pikast päevast on ning kuidas masendusest tingituna ei jaksa ta ka lapsega mängiga - vot ei ole mul sellist meest tõesti vaja. Oleks siis temast abi olnud kasvõi majapidamises, aga ei. Minu elu jätkus endistviisi - hommikul kell 7 üles, laps lasteaeda, siis poole üheksaks tööle ja viiest jälle lapsele järgi. Enne kojujõudmist on vaja veel poest läbi hüpata, et söögikraami osta ja seejärel loomulikult perele õhtusööki teha. Mõeldes seejuures alati ka sellele, mida mu armas mees saaks järgmisel päeval süüa, kui mina tööl olen. Esimesed pool aastat olin tõesti talle toeks, ma ehk isegi soovitasin asju  rahulikumalt võtta ja jõudu koguda ning siis uusi väljakutseid otsida. Aga nüüd sai mõõt täis. Võite arvata, mida teeb mees, kui mina õhtul  tube koristan, pesu pesen ja triigin, lapsega tegelen, süüa valmistan ja nõusid pesen. Aga loomulikult vaatab tema olümpiat! Kullake on päevast väsinud. See aga ei tule talle pähegi, et see naine, kes teda orjab ja kogu elamise kinni maksab, võib samuti päevast väsinud olla. 
Mõeldud- tehtud! Vahetasin ukseluku ära ja saatsin mehele sms-i, et tema asjad on all naabrinaise juures ning meie teda enne ei vaja, kui tal on töö ja sära silmis. Ta helistas, rääkisime veel pool tundi, ta lubas end parandada ja nii meie teed läksidki lahku. Päris südametu ma pole, sest keset talve ma teda päris lageda taeva alla ei visanud - tal on vanematel suur maja ja valmistasin ka ta ema ette, et poeg on koju tulemas. Nii et kõik on kontrolli all :).

Kuigi me pole abielus ning teineteisele tõotusi ja vandeid pole andnud, siis vaatamata sellele arvasin, et suudan temaga olla nii heas kui halvas. Vot ei suuda! Asjal lõpp!  Üks hea ja tubli eesti naine väärib enda kõrvale vähemalt sama head eesti meest, mitte kasutut kasupoega.


Sul on rääkida lugu oma elust? Saada see [email protected] . Kõik sisukad lood avaldatakse Buduaaris.