MIGREEN – mitte lihtsalt peavalu

Jälle see peavalu?! Võtad tableti ja lööd käega? See süütuna näiv ning mõne inimese puhul väga sage probleem ei tohiks aga jääda tähelepanuta, kuna halvemal juhul on tegemist migreeniga, mida kahjuks ei olegi võimalik välja ravida, küll aga leevendust leida. Uurisime selle piinava peavalu kohta täpsemalt Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Astra Kliiniku neuroloogilt Katrin Gross-Pajult. 

Erinevaid peavalusid on tegelikult palju ja igaühega neist kaasnevad oma iseloomulikud jooned. Migreen on primaarse peavalu üks liik, s.t peavalu, mis ei kaasne mingi teise haigusega. Seda esineb umbes 11–15% elanikkonnast ning on oma haiguskoormuselt Euroopas kuuendal kohal. 

Ehkki teadlased üle maailma on migreeni uurinud juba aastakümneid, ei ole avastatud üht kindlat migreeni põhjust. Siiski on teada, et sageli on migreen pärilik, täiskasvanud naistel esineb migreeni kaks-kolm korda rohkem kui meestel ning migreeni käes kannatab ligikaudu veerand kõigist naistest. „Huvitav on veel see, et hiljuti avaldatud uuringu andmetel võib sagedasemat migreeni haigestumist seostada ühe külmataluvust reguleeriva geeni muutustega, mis tekkis Aafrikast Euroopasse väljarännanud inimgrupil,” avaldab neuroloog.

Migreen ei ole lihtsalt peavalu

Kui paljud peavalud alluvad Gross-Paju sõnul üldjuhul üsna hästi ravile ehk valu aitavad leevendada tavalised apteegi käsimüügist saadavad valuvaigistid, siis tugevamate migreenihoogude korral pole tavalised käsimüügis olevad valuvaigistid piisavalt efektiivsed. 

„Migreenile on iseloomulik ülitugev valu, mis füüsilise koormusega süveneb ja seega ei suuda ka kõige tublimad ja kohusetundlikumad inimesed voodist tõusta, kusjuures see seisund võib kesta mitmeid päevi. Migreenihoo ajal lebavad inimesed sageli hämaras ruumis, sest valuga kaasneb valguse- ja müratalumatus,” kirjeldab Gross-Paju migreeni peamist erinevust n-ö tavalise peavaluga võrreldes.

Migreenile on neuroloogi sõnul tüüpiline niinimetatud prodroom, mis tähendab, et juba enne peavalu teket võib inimene tunda väsimust, keskendumisvõime langust, meeleolu kõikumist, kuklavalu, väsimust, vajadust haigutada, isu teatud toidu või joogi järele. „Umbes viiendik migreeniga inimestest tunneb peavalule eelneva tunni vältel migreeniaura sümptomeid ehk nägemis-, kõne- või tundlikkuse häireid. Reeglina need sümptomid kaovad, kui peavaluhoog algab. Migreenipeavalu on tugev, pulseeriv, sageli ühepoolne ning otsmiku või silmade piirkonnas.Tugeva peavalu korral on tüüpiline, nagu juba öeldud, ka helide, ereda valguse ja lõhnade talumatus, millega sageli kaasneb ka iiveldus ja oksendamine.”

Episoodiline vs krooniline

Osadel inimestel võib episoodiline migreen ka krooniliseks migreeniks kujuneda, mille puhul on peavaluga päevade hulk vähemalt 15 päeval kuus. „Ka siin on riskitegureid paraku suur hulk ning milline neist iga konkreetse inimese puhul määravaks saab, seda on peaaegu võimatu öelda. Sageli ei saa inimene ise midagi muuta, aga vahel võivad muutused elustiilis – näiteks toitumise jälgimine, lõõgastumine ja stressi leevendamine mõõduka trenniga – peavalude koormuse vähenemisel siiski aidata.”

Võti on neuroloogi sõnul kindlasti koheses valuravi alustamises. „Kui peavalu on kerge või mõõduka raskusega, võivad olla piisavalt efektiivsed ka käsimüügis olevad valuvaigistid, kuid tugevama valu korral tuleks kohe sisse võtta spetsiifilised migreeniravimid. Igal juhul tuleb sagedaste peavaludega inimestel nõu pidada arstiga, sest ravimite liigtarvitamine on oluline riskifaktor peavalude krooniliseks muutumisel,” manitseb doktor.

Millal minna arstile? 

„Kui peavalusid on harva ja need alluvad hästi käsimüügiravimitele, pole tarvis midagi teha. Kui tugevate peavaludega päevi on juba kolmel-neljal päeval kuus ja need häirivad oluliselt elukvaliteeti, tuleks nõu pidada eeskätt perearstiga ja vajadusel ka neuroloogiga,” soovitab Gross-Paju ja lisab, et täna on veel esmavaliku ravimiks peavalude profülaktikas tablettravi, kuid probleemiks on nende ravimite kõrvaltoimed ning vajadusel peaks kindlasti kaaluma migreenide mitte-tablettraviga seotud profülaktika võimalusi.

Neuroloogi kõige olulisem soovitus on mitte alla anda. „Kui peavalu segab elu, ära piina ennast ja pöördu arsti poole. Samas ole kannatlik, kuna igale inimesele individuaalselt parima skeemi leidmine on keeruline,” täpsustab Gross-Paju ja lisab, et just nende ravimivõimaluste kombinatsioonide leidmine, mis kõige paremini mõjub nii migreenihoogude raviks kui ka profülaktikaks, lisaks nende kombineerimine kõige kaasaegsemate ravimeetoditega – botuliiniumtoksiini süstid, neurostimulaatorid ja monoklonaalsed antikehad – võib võtta aega. 

Kuidas ravida? 

Migreeni ei olegi Gross-Paju sõnul võimalik välja ravida, kuid ravi ja profülaktika abil saab seda haigust muuta talutavamaks ning on siiski võimalik õppida selle neuroloogilise häirega koos elama. Ravi jaguneb üldjuhul kaheks: kui migreenihooge esineb harva (kord või paar kuus), ravitakse iga migreenihoogu eraldi, kui aga migreenihood on tihedad (üle kolme korra kuus), on tähtis profülaktiline ravi. 

„Kõige levinum on migreenihoo ravi nn tavaliste valuvaigistitega, näiteks paratsetamooli või ibuprofeeniga. Täiskasvanu puhul soovitatakse võtta 1 g paratsetamooli või 400–600 mg ibuprofeeni kuni neli korda päevas. Kui migreenihoog ei allu tavalistele valuvaigistitele, jätkatakse ravi spetsiifiliste migreenihoo ravimitega – triptaanidega. Sagedaste migreenide korral kasutakse ka profülaktilisi ravimeid, et vähendada hoogude sagedust ja raskust,” selgitab neuroloog, kuid lisab, et siin on jällegi omad ohud. „Migreeni profülaktikas kasutatavate epilepsiaravimite, antidepressantide ja teatud südame- ja vererõhuravimite efektiivsus on päris hea, kuid suureks probleemiks on kõrvaltoimed, mistõttu suur osa inimesi loobub profülaktilisest ravist üsna ruttu, vahel ka jõudmata ära oodata raviefekti teket.”

Lisaks mainitud tablettravile on neuroloogi sõnul migreeniravi maailmas suure läbimurde lävel ning ka Eestis on juba kättesaadavad mitmed teaduslikult tõestatud migreeni ravimeetodid, kus igapäevaselt tablette võtta polegi vaja. „Uudsete ravimeetodite suureks eeliseks pole mitte niivõrd nende parem efektiivsus, kuigi ka seda, kuivõrd just kõrvaltoimete puudumine.” 

Terapeut Katrin Alujev: „Migreeni taga on reeglina probleemide kompleks!”

"Oma kogemusest ja tööst klientidega olen jõudnud arusaamisele, et kui sul on kalduvus migreenile, siis võib selle taga olla üks või mitu erinevat käivitajat. Minul isiklikult oli mitmeid erinevaid ja seni, kuni ma neid endale ei teadvustanud, läksid mu migreenihood aina hullemaks. 

Ma ei saa 100% kindlalt öelda, et minu migreeni käivitas peapõrutus, mille sain umbes 20-aastaselt, kuid ajaliselt tundub see klappivat. Ühel hetkel läksid migreenihood väga hulluks ja mul tuli isegi EMOs käia, kus arstid tegid pilte ja kirjutasid aina kangemaid ravimeid. Esimene kergendus tuli aga üsna ootamatust allikast – nimelt minu günekoloogilt, kes viis kokku minu jutu ja ühe artikli, mida ta oli lugenud sellest, et osadel inimestel võivad migreene tekitada beebipillid. Lõpetasin nende võtmise ja mu migreenid muutusid tollal pea olematuks.

Mõne aasta pärast hakkasid hood aga taas sagenema. Täna tean, et selle taga oli püüd olla supernaine – suuta ja jõuda kõike, esitades endale järjest kõrgemaid nõudmisi. Ma olin aastaid töönarkomaan ja seetõttu suurema osa päevast meesenergias. Samas surusin ma alla ka väga olulist tunnet – kurbust. Just tunnete allasurumine, eelkõige nende võimsamate nagu viha ja kurbus, on sageli soodsaks käivitajaks. Tunnete allasurumisega kaasnes enda tuimestamine toidu või alkoholiga. Ma olin aastaid šokohoolik, süües iga päev ära terve tahvli šokolaadi – toiduainet, mis on üks klassikalisi migreeni soodustajaid. Samuti meeldisid mulle nii vein kui juust, mis koos moodustavad paraku samuti suurepärase kombinatsiooni migreeni käivitamiseks.

Täna on mu migreenid seotud peamiselt menstruatsioonitsükliga, nagu ka paljudel teistel naistel, ning olen aru saanud, et põhjus on serotoniinitaseme languses. Menstruatsioon võtab endale väga suure osa keha energiast, keha fookus läheb justkui peamiselt selle tähtsa protsessi toimimisele ja sellega toimetulemisele. Paraku tekib siis aga mitmeid kõrvalnähtusid, mis omakorda migreeni tekitavad. Hetkel olen enda jaoks katsefaasis, et oma keha selles protsessis paremini toetada. Ootan ka nõelraviarsti juurde minekut, sest üks mu tuttav sai väga raskekujulisest migreenist jagu just nõelravi abil.

Selleks, et oma migreenile jälile saada, soovitan pidada migreenipäevikut, mille abil hakkaksid oma migreeni käivitajaid märkama ning saaksid neid seejärel vältida. Mõned asjad on üsna lihtsad – vahel võib see olla mõnest toiduainest loobumine, vahel mõne tegevuse vältimine või teisiti tegemine. Tean näiteks täna, et kui ma lennukis õhku tõustes ja maandudes kogu aeg ennast teadlikult ei lõõgasta, siis on mul järgmisel päeval migreen. Migreen võib tekkida vaid hetkeliselt pingest õlavöötmes ning annab ennast sageli tunda järgmisel päeval. Samuti väldin ma liiga järsku ja tugevat koormust – mulle ei sobi intensiivne jooksmine, kuigi mulle meeldiks seda vahel teha. Paraku liigun ma tavaliselt siis koju tagasi juba häguses migreeniauras. 

Tänaseks ei ole ma migreenist 100% vabanenud, kuid võrreldes varasemaga on olukord palju paranenud. Kui sul on migreen, siis tuleb olla uudishimulik ja mitte alla anda, tuleb katsetada ja proovida, otsida ja uuesti alustada."

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar jaanuar - veebruar 2019.