MIKS ON OLULINE OSATA öelda „ei“ ?

Kes meist ei mäletaks filmi „Yes Man,“ kus peategelane Jim Carrey võtab vastu põneva väljakutse öelda „jah“ kõigele, mis tema teele satub. Hoopis vastupidine on aga olukord, kui peame ütlema millelegi „ei.“ Miks on oluline osata öelda „ei,“ kui „jah“ muudab elu ju ometi põnevamaks? „Ei“ – võimas väike sõna, mida meil lapsena polnud vähimatki probleemi välja hüüda. Ometi kaotame täiskasvanuna sageli oskuse millestki keelduda – see tundub võimatult raske! Kuid kas teadsid, et suutmatusel „ei“ öelda on tegelikult kõrge hind? Lapsepõlvemustrid ja -mõjud Võimetus „ei“ öelda on suuresti seotud teiste heakskiidu ärateenimise vajadusega. Me ei taha, et teised meid isekaks peaksid. Veelgi enam – me ei taha olla isekad. Me nõustume teiste soovidega, et endast head muljet jätta, konflikti vältida, kena olla ja kellegagi kokku kuuluda, aga ka abitusest. Lapsena võis see olla igati mõistetav, ent kuidas meist saavad täiskasvanud, kes janunevad teiste aktsepti ja positiivse suhtumise järele? Põhjus peitub selles, et me ei valda eneseaustuse kõige baasilisemat vormi – enese kuulamist – ning sellest lähtuvalt ei oska me ka käituda. Sageli tuleneb see lapsepõlvest, kus meist nii mõnedki ei kogenud tingimusteta armastust, vaid tajusime, et teenime vanemate poolehoiu vaid eeskujulikult käitudes ja viitele õppides.

Vaatamata oma parimatele kavatsustele suutsid ema-isa meid tundma panna, et nende armastus tuleb ära teenida midagi hästi sooritades või teatud nõuetele vastates.

Teistele meeldida püüdja vanemad võisid lapsepõlves näiteks praktiseerida mudelit, et ootuste täitmise puhul last premeeriti ning eeldustele mittevastavuse korral näidati selgelt välja oma pahameelt. Sageli annavad sedalaadi vanemad segaseid signaale, olles ühel hetkel nõudlikud ja seejärel leebed, mille tulemusena hakkab laps arvama, et parem on riski ennetada. Juhul, kui vanemad kannatavad ise stressi, depressiooni või suhteprobleemide käes, õpivad lapsed nende soove vaistlikult aimama ja täitma, et omalt poolt vanemale mitte lisastressi põhjustada. Pere pisematele mõjub seegi, kui ema-isa ei ole lahendanud teatud teemasid omaenda vanematega, ning teatud mustrid kanduvad üle põlvest põlve. Ebakindlad vanemad ei armasta end, ning kasutavad ebateadlikult lapsi oma enesehinnangu tõstmiseks, mis seab lapsed paine alla, justkui sõltuks neist ema-isa heaolu. „Ei“ öelda mittesuutvaks täiskasvanuks kujunemine võib tuleneda ka sotsiaalsetest või kultuurilistest mõjudest, mis kanduvad edasi ja leiavad jäljendamist. Näiteks võidakse rangelt religioosses peres kasvatada lastesse uskumust, et naiste ülesanne on meestele meele järele olla, või kasvab laps üles üksikvanemaga, kes on sunnitud elamisväärse palga välja teenimiseks palju tööd rabama või töökoha säilimise nimel välja kannatama ka tööandjapoolset kehva kohtlemist. „Ei“ ütlemise psühholoogiline hind Miks on oluline öelda „ei,“ kui „jah“ muudab elu ju ometi põnevamaks? Psühholoogide sõnul on kõik korras, kui me nõustume tegevustega, mis tõesti meie elueesmärkide ja -väärtustega kooskõlas käivad, kuid meid ei teeni „jaa“ ütlemine asjadele, mida me enda meelest justkui peaksime tegema, või kui seda soovi(ta)b elukaaslane, sõbranna… või kui see on midagi niisugust, mida on (näiteks peres) alati nii tehtud. Teisisõnu, „jaa“ ütlemine ei ole hea, kui see on eneseohverduse teatav vorm, mis viib sind üha kaugemale teadmisest, millised on su enda soovid ja vajadused. Suutmatuse eest „ei“ öelda tuleb maksta kõrgemat hinda kui kartagi võiks. Mis suhetesse puudub, võiks ehk eeldada, et see teeb omavahelise lävimise paremaks, kui armsamale või sõpradele alati „jah“ öelda. Kellele siis ei meeldiks, kui keegi on alati abivalmis ja leebe? Kui pikas perspektiivis, tunnistad sa seda endale või mitte, hakkab sulle tunduma, et sinuga manipuleeritakse. Peagi tekivad pahameel ja kurnatus. Ja kui sa ei oska „ei“ öelda, vaevalt suudad sa partnerile oma tõelistest tunnetest rääkida või endale isegi teadvustada, millised on su tõelised tunded. Selle asemel võid kalduda passiiv-agressiivse käitumise poole, et n-ö „võita tagasi“ energiat, mida sa lubasid endalt võtta oma partneril, sõpradel või kolleegidel. Esmalt võib see ehk tunduda õiglane, kuid mõne aja pärast hakkad sa end halvasti tundma ning teised kaotavad sinu vastu huvi ja austuse. Lõpuks tekib vältimatu küsimus: kellele meeldiks, kui talle kogu aeg takka kiidetakse? Või kui meeldibki, on see inimene ikka ise terve? Ilmselgelt liigub säärane suhe kaassõltuvuse poole, ning kumbki osapooltest ei käitu tervislike mustrite järgi. Kurnavad tagajärjed Kui sinu isiklikest eesmärkidest sõidavad üle teiste nõudmised, võib see põhjustada mitmeid tervisevaevusi. Mida rohkem sa teisi teenid, seda vähem mahti jääb sulle endale. See tähendab napimat aega vajalike asjade tegemiseks ning lakkamatut stressi, kui sul on pidevalt vaja teha kohustuslikke ülesandeid, jättes vaevu aega tegevustele, mida sa olid lootnud nautida. Kui me ei hoia fookuses omaenda tõelisi soove ning kulutame kogu aja teiste teenimisele, võib juhtuda, et me lõpuks ei teagi, mida me ise tahame. Sa võid muutuda sedavõrd tuimaks teiste soove täites, et enam ei saa isegi aru, mida sa teed või kes sa oled. Enda mitte tundmine on seega otsetee ärevuse, depressiooni ja stressini. Ära kaota oma identiteeti! Paarisuhetes võib partneri soovidele igakülgne vastutulek lähendada sind temaga küll näiliselt, kuid vältimatult põhjustab see tülisid, kuna su peidetud pahameel trügib pinnale. Riiud võivad ehk tunduda ebaolulised ning puudutada tühiseid küsimusi, kuid tegelikult on asi tõsine. Ilma õige abita võib võimetus „ei“ öelda juurutada mustreid, mis omakorda tõrjuvad teise eemale ning kaassõltuvuslikud käitumised teevad su enesehinnangu nii madalaks, et ühel päeval näed sa ainsa lahendusena lahkuminekut. Piisab vaid paarist ülaltoodud sümptomist – ning sulle võib tunduda, et sein on ees. Kui sa haigestud kergesti külmetushaigustesse, magad kehvasti ning tunned end sageli kurnatuna, küsi endalt: kas ma olen endast liiga palju andnud ning jõudnud läbipõlemiseni? Öeldes „ei“ kellelegi, kelle soove me sugugi täita ei soovi, võib teise poole ajutiseks ebamugavasse olukorda panna. Samas jätab see talle võimaluse rõõmustada, kui õnnestub leida keegi, kes tõesti antud asja teha ning aidata saab. Öeldes „jaa“ kui sa sügaval sisemas seda ei mõtle, tähendab kellelegi valetamist. Võib juhtuda, et vastaspool tajub su entusiasmipuudust ning tunneb end süüdi või isegi vihastab, kui sa ootamatult hoopis nõus oled. Tunne, et sulle on valetatud või et sa ei saa kellelegi loota haavab inimese tundeid pikas perspektiivis oluliselt rohkem, kui „ei“ kuulmine. Pea meeles: kui sa ütled „ei“ teistele inimestele või tegevustele, mida sa ei soovi, ütled sa „jah“ millelegi märksa paremale – iseendale. Kuidas öelda „ei“ oma bossile? Ajakirjas „Spirituality & Health“ toodud uuringud näitavad, et kui sooritada läbirääkimisi oma sõbra nimel, on võimalik suure tõenäosusega saavutada paremaid tulemusi. Kaastundlikkuse uurija Kristin Neff soovitab: selleks, et edukamalt „ei“ öelda, võiksid kohelda ka ennast kui sõpra. Situatsioonis, kus sa parema meelega ütleksid „ei“ – näiteks, kui su ülemus üritab sulle lisakohustusi anda – kujutle, et sa räägid sõbra nimel. Läbirääkimisel mõtle nüanssidele, mis võiksid nõustumise korral su sõpra kahjustada (ületöötamine, lisapinged, vähem und) ning võib juhtuda, et suudad ka enese eest seista suurema kindlusega. Ka empaatia enese vastu aitab olukorda leevendada. Naised kipuvad sageli end süüdistama, kui miski untsu läheb, mitte ei veereta süüd teiste inimeste ja asjaolude kaela. Nad võivad öelda „jah,“ tundes, et nad „peavad“ midagi tegema ja süüdistavad isegi ülekoormatuna iseend teiste ootustele mittevastamise eest. „Ei“ ütlemine ei haava teiste tundeid Üks põhjus, miks on nii raske „ei“ öelda, on see, et meie emotsioonid (nagu piinlikkus, süütunne, häbi) valdavad meid seeläbi üleni. Teadustöödest on välja tulnud, et tugevate emotsionaalsete reaktsioonide puhul väheneb võime selgelt mõelda. Üks viis impulsiivsust vältida on teha sügav hingetõmme. See kõlab klišeena, kuid on võimas tööriist. Kui oled rahulikum, suudad sa teha paremaid otsuseid, olla emotsionaalselt intelligentsem, suhelda efektiivsemalt ning mõelda selgemini. Kui hingad aeglaselt välja, südametöö aeglustub ning vererõhk langeb. Tulemusena võid sa saavutada meelerahu ja -kindluse. Oma hingamisele keskendumine võimaldab viia tähelepanu millelegi, mida sa suudad kontrollida. Sel hetkel suudad sa enesekindlust mõnevõrra tagasi koguda ning oma vajadustega paremasse kontakti saada. Asjaolu, et keegi teine eeldab kohest vastust, ei tähenda, et peaksid koheselt vastama. Sul on õigus teemast kõrvale kalduda, viivitada ja kaaluda. Sinu parim sõber on väljend „Las ma mõtlen asja üle – ma annan sulle teada.“ Kui lisad lausele naeratuse, annab see võimaluse ettepanekut kaaluda, arutada asja sõpradega ning tunnetada, kuidas see sulle tundub. Naistele enda väe ja mõjujõu kursusi korraldav Kasia Urbaniak soovitab nihutada fookuse teisele inimesele – selle asemel, et tunda ise emotsionaalset ebamugavust, aitab see sul aega võita ja rahulikuks jääda. Kui keegi küsib sinult midagi, millele sul pole mugav vastata, tulista vastu ja võida mõtlemisaega, tundugu su küsimused pealegi mitteasjakohased: „Miks sa küsid?“ või „Kust sa need kingad ostsid?“ või „Kas sa lõunat juba oled söönud?“ „Ei“ öelda saab ka sellisel moel, mis toob vastase sinu poolele üle. Näiteks „Nii väga, kui ma sind tahaksingi aidata selle lisatöö võtmisel, siis võttes arvesse mu teisi kohustusi, ei suudaks ma seda teostada niisugusel tasemel, millega sa rahule jääksid.“ Ning see on tõsi. „Ei“ ütlemine ei ole ainuüksi ennast hoidev oskus – see vabastab ka teisi. Aus vastus loob võimaluse respekteerida nii ennast kui kaaskondseid. Isegi kui teistele ei meeldi sinu „ei,“ on nad varem või hiljem tänulikud, et asi sai selgeks. Tea, et oskus „ei“ öelda on sinu õnne võti! Usu, seda kasutab isegi Beyonce! Kuidas edukalt keelduda? 1. Harjuta. Stressis ja väsinuna kipume me ikka vana mustrit järgima. Seda teades on võimalik aju harjutada ütlema „jah“ asemel „ei,“ kui keegi sinult teenet palub. Uuringud näitavad, et kui teha enne küsimusega silmitsi seismist kindel plaan, tegutseme me suure tõenäosusega sellisel moel, mis on kooskõlas meie algsete kavatsustega. Näiteks toimib alati väljend „Sel korral ei mängi välja.“ Vali juba eelnevalt välja reageerimise moodus ning harjuta, enne kui seda reaalselt vaja läheb. 2. Tee selgeks oma prioriteedid ning ole aus. Kellegi palvele on keerukas ära öelda, kui enda põhjendused näivad ebaolulised. Tasub tähele panna, et isegi kui sa oled oma plaanide osas ebakindel, tuleb rääkida tõtt. Ebaausad vabandused ja valged valed viivad vaid edasiste ebakõlade ja suurema stressini. Valetamine saadab su alateadvusele sõnumi, et „ei“ ütlemine pole õige – kuid see pole tõsi. Ole aus, kuid ära karda olla ebamäärane. Tõe rääkimine pole sama, mis ülearuste detailide jagamine, isegi kui keegi pärib, miks sa teda aidata või temaga kuhugi minna ei saa. Detailsed selgitused tähendavad, et vastaspool ei suuda leppida lihtsa ei-ga – ning see viib sageli selleni, et teised lahendavad sinu eest konflikte, mis on täiesti tarbetu. Kui teine pool ei võta sinu ei-d vastu väärikalt, jää rahulikuks. Korda oma seisukohta häirimatult, samu sõnu kasutades. See aitab vastaspoolel mõista, et sa jääd oma „ei“ juurde ning kauplemine ei muuda sinu otsust. Kui see ei toimi ning sa pead midagi vastama, väljenda empaatiat. Ütle näiteks „Ma saan aru, et sa oled raskes olukorras“ või „Ma mõistan, et sul on raske seda aktsepteerida.“ Kui teine siiski ei jäta jonni, ütle ausalt, mida sa tunned. Näiteks „Mul on ebamugav ja see ärritab, kui sa ei jäta järele, olgugi, et ma keeldusin.“ Keskendu emotsioonidele – kuidas su ausa vastuse mitteaktsepteerimine sind ennast tundma paneb – ja mitte oma keeldumise ratsionaalsetele üksikasjadele või loogikale. 3. Jää oma otsuse juurde. Harvardi psühholoog Dan Gilbert on tõestanud, et kui meil avaneb võimalus oma meelt muuta, oleme me märksa vähem rahul oma otsustega. Seega, kord juba kellegi kutsest keeldunud, tuleb keskenduda plusspunktidele, mis sünnivad „ei“ ütlemisest, mitte kahetsusele ega süütundele, mis võivad meis sellega seoses kaasneda. Võib-olla saame me ebahuvitavast kutsest või ülemuse antud lisatööst keeldudes end välja puhata? Sageli vabastab „ei“ ütlemine aega mõne muu ja toredama tegevuse jaoks! Oletame, et sa ei taha minna enda raamatuklubi igakuisele kogunemisele, kuna sind antud raamat ei huvita. Saada oma mitteosalemise vastus kindla ei-na, mitte „võib-olla osalen.“ Seejärel pööra tähelepanu ajale, mille sa tänu keeldumisele just enda jaoks vabastasid. Mida vahvat võiks sellega peale hakata? See strateegia võib olla suurepäraseks tööriistaks, kuidas vähendada hirmu millestki ilmajäämise pärast. Aju reageerib potentsiaalsele kaotusele samamoodi kui reaalsele kaotusele. Keskendudes sellele, mida me „ei“ ütlemisest võidame, fokusseerime me oma aju mitte tundma kaotust. Kui sa pabistad „ei“ öelda, võta hetk ja keskendu enda respekteerimisele ja austusele, mida võiksid teised sinu vastu tunda. Nõuab julgust, et lisaks teiste vajadustele mitte unustada ka enda omi, kuid pingutused on seda väärt. Oskus „ei“ öelda on võti õnnele! „Keeldusin tühjadest vestlustest, mis ei andnud enam midagi.“ Katre Kulbok (27), coach ja ettevõtja Tegeledes enda kirgede leidmise ja eesmärkide täitmisega, sain juba paar aastat tagasi aru kui oluline on öelda „EI“. Miks? Sest kõigele „jah“ ütlemine ei vii mind kuidagi lähemale oma eesmärkide täitmisele. Sain aru, et kõigele jaatavalt vastates oli minu tegelik soov olla meele järele ehk meeldida inimestele, aga sealjuures ei arvestanud ma kordagi sellega, mida mina soovin ja mis on minule hea. Ja ega ma sellepärast kellelgi rohkem ei meeldinud ka. Ainult enda elu tegin raskeks. Hakkasin „ei“ ütlema inimestele, sõpradele, üritustele – kõigele, mis mind kuidagi ei teeninud. Tänu sellele jäin ka mitmest sõbrast ilma ja ma ei kahetse, sest seda oli vaja. „Ei“ hakkasin ütlema väljas käimistele, sest nädalavahetuse kokteilitamised ei viinud mind kuidagi oma eesmärkidele lähemale. Keeldusin tühjadest vestlustest, mis ei andnud enam midagi. „Ei“ ütlemine asjadele, mis ei teeni mind kuidagi, annab võimaluse öelda „jah“ õigetele asjadele. „Ei“ ütlemine tähendab minu jaoks ka seda, et ma sean end esikohale, tean, mis on mulle oluline ja saan elada oma elu enda tingimuste järgi, mitte selle järgi, mida keegi teine minult soovib. Viimast olen teinud enamuse oma elust. Tuletan endale meelde, mida ma tahan praegu ja tulevikus. See, mida ma praegu tahan, on ainult lühiajaline nauding ja see on minu jaoks „ei“. See, mida tahan tulevikus, on minu jaoks „jah“.