INTERVJUU! Poeet Eleriin Elleri sõnadesse valutatud süda: lubades endal kogeda valu, saad sa osa ka elu ilust

Millal tundsid esimest korda, et sõnad ja kirjutamine on sinu jaoks midagi enamat kui lihtsalt eneseväljendus?

Eneseväljendus kui selline on olnud minu jaoks väga raske. Väljendada oma mõtteid, tundeid, soove ja vajadusi oli midagi, mis oli väga keeruline. Selle asemel, et väljendada, valisin ma, kas sulguda endasse või emotsioonide ajel midagi endast välja paisata, mõtlemata sõnade tähendusele või sellele, kuidas sõnad võivad torgata.

Kirjutades sain ma endast välja öelda seda, mida ma välisele maailmale väljendada veel ei julgenud. Hoides enda sees väljendamata sõnu hakkavad need sõnad sind ennast seest sööma. Ma olin aasta aega nii öelda sahtlisse kirjutanud kui hakkasin oma mõtisklusi sotsiaalmeedias jagama. Ma ei teinud postitusi kirjutamise pärast, vaid need jagamised tulid sügavalt minu seest ja need puudutasid.

Ma kirjutan sellest mida ma olen enda jaoks läbi tunnetanud või kogenud. Luule voolab läbi minu siia maailma ja tihti juhtus nii, et pärast postitusi hakati mulle kirjutama, et see on see mida ka teised praegu kogevad või mida neil täna oli vaja lugeda. Me oleme inimestena sarnasemad kui arvame. Me resoneerume üksteise lugudega, kas siis alateadlikult või teadlikult. Raamatus ei ole luulet siit ja sealt, vaid see on raamat jutustab ühte lugu.

Mida on kirjutamine sulle kõige raskematel hetkedel andnud?

Meil igal ühel on valuga seoses oma lugu rääkida. Enesele teadmata käisin ma maailmas ringi suletud südamega. Ma ei teinud seda teadlikult, vaid see juhtus märkamatult. Ma murdusin – nii mu süda kui mu keha. Oli hetki, mil võitlesin igapäevaselt ärevushoogudega, kuni lõpuks pakkisin ma ennast veel rohkem kinni, et mitte tunda.

Nii mõneski olukorras vastas valu minu eest. Torgates ise kaitsesin ennast haiget saamise eest. Isegi kui süda ei tahtnud torgata, siis valu torkas ikka. Ma kandsin vastavalt olukorrale erinevaid maske. Kõik see, mis toimus mu sees jäi ka mu sisse. Mida osavamaks ma mitte-tundmises muutusin, seda rohkem kadusid mu elust ära värvid, maitsed, lõhnad. Ma muutsin seesmiselt tuimaks. Ma jõudsin punkti, kus ma elasin, aga samal ajal ei elanud ka. Ma ei tea siiani, kust ma võtsin sellel hetkel jõu ja julguse teha elus kannapööre, aga ma sisimas teadsin, et ma tahtsin tunda ennast elusalt. Ma sain aru, mida ma ei taha, aga ma ei teadnud veel, mida ma tahan. Ma suundusin justkui avastusretkele.

Ühel hetkel olin ma valmis ka endasse vaatama. Need ei ole olnud kerged vaatamised, aga mu soov enda elus muutust luua oli suur. Ma hakkasin avanema kiht kihi haaval, kuni ma olin valmis uuesti tundma. Ma pidin endale selleks loa andma. See on uskumatu, kui palju ühes inimkehas võib olla peidetud emotsioone. Lubades endal kogeda valu, saad sa osa ka elu ilust. Luba endal tunda, see ilu on seda väärt.

Oma valule sõnade andmine ja selle ka kaante vahele panemine on julge samm, aga see on ka osa minu tervenemise teekonnast. Tihti näitame me endast just seda ilusat poolt – õnnestumisi ja õnnelike hetki, aga oma valu näitamine on miski, mis mis tuleks jätta justkui oma kodu seinte vahele, varjatud välise maailma eest. Ükski emotsioon ei ole parem ega halvem. On emotsioone, mida on kergem kogeda ja on neid, mida mitte nii kerge. Valutades oma valu ja sellele sõnade andmine on aidanud mul terveneda. Saada paremasse kontakti enda ja oma tunnetega ning ka elu endaga.

Andes enda sees oma valule koha, tunnetades seda, sõnastades seda, on mu elus jälle ruumi rõõmule – sellele lapselikule rõõmule, kus ma julgen enda naerul jälle kõlada lasta. Suurimate läbielamiste ja nende teemade läbitöötamisel on mu ellu saabunud suurimad kingitused – üks nendest on ka see raamat. See raamat poleks mu elus, kui ma poleks olnud valmis enda valu valutama ja enda elu eest vastutust võtma.

Sinu luulekogu räägib armastusest ja usaldusest. Miks just need teemad sind kõnetavad ja kuidas aitab nende sõnastamine inimesel endaga kontakti saada?

Tihti me räägime armastusest kui kahe inimese vahel tekkinud tundest, aga läbi selle raamatu ja läbi oma loomingu olen enda jaoks lahti mõtestanud, mis see armastus minu jaoks on. Ehk olen pööranud ka rohkem pilku enda poole ja õppinud, kuidas armastada ennast ja enda eilseid valikuid, nii tehtud kui tegemata asju. Seda ennast, kellele pole alati peeglisse vastu vaadata kerge ja endale teda tunnistada, aga see on osa sinust. Meie varjud on senimaani varjud, kuni me toome nad valguse kätte. Mida rohkem me oma varje eirame, seda rohkem juhib see meie elu varjatult.

“Sa saad armastada kedagi teist täpselt nii sügavalt kui sa armastad iseennast.”

Ma olin aastaid veendunud, et elu lihtsalt juhtus minuga. Ma ei olnud valmis vastutama ise enda elu, sõnade ja valikute eest. Ma soovisin kõiki ja kõike kontrollida, sest sellel hetkel oli mul nii eluga kergem toime tuua. Kalendris oli kõik kirjas. Kui kogu elu on nii planeeritud, ei saa elu sind ka üllatada. Ma ei usaldanud elu, vaid nägin seda läbi moonutatud prillide. Töö iseendaga on aidanud seda ekraani puhastada ja õpetanud mind nägema asju sellisena nagu nad on – ilma selle loota, mida me tihti sinna juurde jutustada tahame ning on kasvanud ka usaldus elu vastu.

Kas on mõni konkreetne luuletus sinu raamatus, mille kirjutamine sind ennast eriti sügavalt puudutas või muutis?

Ma kirjutasin neid luuletusi juppide kaupa. Kui hakkasin raamatut kokku panema sain aru, et sellest tuleb kokku tervik. Igal sõnal, igal mõttel, igal luuletusel on seal oma koht nagu ka meis endis on kõikidel osadel oma koht.

Kaks luuletust on mulle eriti südamelähedased. Üks neist algab sõnadega “me oleme üksteisele laenatud”. See räägib sellest, kuidas meie elud on justkui kirjutatud tähtedesse. Millal, kui kauaks ja kas üldse meie teed kohtuvad – see kõik on osa suuremast plaanist, hingedevahelistest kokkulepetest, mille alusel me siia maale oleme oma tegemisi ja kogemusi tulnud kogema.

Teine luuletus kõlab nii:

ja isegi kui ma teadsin

IGA oma KEHARAKUGA

et see päev jõuab kätte,

aga ma otsustasin mitte näha,

sest VAADATA

oli liiga valus

Mis on see, mida õpetab luuletamine inimeseks olemise kohta?

Luuletamine on õpetanud mulle saama sõnadega paremat kontakti – näha sõnade võimet ja väljendada sügavaid kogemisi. Õpetanud ennast väljendama, ja mis veelgi olulisem, enda sees kogetule sõnade leidmine on andnud mulle võimaluse oma sõnadega ja tunnetusega ka teiste tunnetele ruumi hoida.

Usud sa, et luule lugemine võib inimest aidata samamoodi nagu luule kirjutamine? Kuidas võiks lugeja end luulega teadlikumalt toetada?

Ma ise armastan libistada sõrmedega üle raamatuselgade ja haarata selle raamatu kätte, mis parasjagu jääb sõrme all pidama. Tunnetades, avades raamatu ning vaadates, millest kirjutatud read kõnelevad. Tihti saab sealt just selle sõnumi, mida sa parasjagu vajad. Luule pakub võimalust enda sees kontakti saada selle osaga, mis vajab puudutamist.

Ma haaran luuleraamatute järele sellel hetkel, kui mu sees on mingi sasipundar, mis vajab lahti harutamist. Vahel on ridade vahele kirjutatud see, mis aitab sasipuntral või segadusel vaikselt hargnema hakata. Mulle meeldib ka luule võime elu romantiseerida, kasutada kujundeid, mida igapäevaelus ei kasutata.

Kuidas sa julgustaksid inimest, kes pole kunagi kirjutanud, kuid kes tunneb, et tal on sees midagi, mida tahaks väljendada? 

Lihtsalt haara julgelt pliiats ja paber ning alusta kirjutamist! Kõik, mis seest tuleb, tuleb lihtsalt kirja panna. Vahel ongi vaja ennast esmalt tühjaks kirjutada. Kirjutamine aitab meele tühjemaks muuta. Kui peas keerlevad mõtted, mille juurde ma korduvalt päeva jooksul tagasi jõuan, siis suunates need paberile, saab justkui sellelt mõtterongilt maha astuda. Läbi kirjutamise saavad mõtted selgemaks ja puhtamaks ning annab võimalusi uusi vaatenurki olukordadele leida.

Mis on see üks sõnum või tunne, mida sa soovid, et lugeja su raamatust kaasa võtaks?

“Armastusse mahub kõik. On alati mahtunud ja mahub ka edaspidi.”

“Valida armastada end on sinu elu kõige tähtsam valik. Vaadates ennast läbi armastuse vaatad sa Elu läbi armastuse”.

Luulekogude soovitused:

“Aga armastusel on metsalinnu süda” – Kristiina Ehin

“Elatud eilsete ja elamata homsete vahel” – Lauri Räpp

“Kuu Luul” – kuu elina