Tahad oma elu muuta? Maailmameister Kaido Leesmann annab nõu, millest päriselt alustada

Mugavustsoonist väljumist seostatakse tihti millegi äärmuslikuga, kuid tegelikult võib see alata ka väga väikesest otsusest. Ühe jaoks on väljakutse hakata valmistuma suureks võistluseks, teise jaoks aga minna iga päev 20 minutiks jalutama. „Kõik sõltub sellest, millisel tasemel sa praegu oled ja millise suuna oled endale valinud,“ märgib Leesmann.

Suur eesmärk võib uued algused hoopis raskemaks teha

Kui siht on kõrge, tekib kergesti tunne, et ka esimene samm peab olema muljetavaldav. Nii võetakse korraga ette liiga palju: lubatakse treenida iga päev, muuta kogu menüüd ja loobuda kõikidest senistest halbadest harjumustest.

Leesmann soovitab aga mõelda, milline on see realistlik tegevus, mida suudaksid järjepidevalt korrata ka nädala või kuu pärast. Kui iga päev 10 000 sammu tegemine tundub praegu ebarealistlik, võid alustada ka 6000-st. Kui viis trenni nädalas ei mahu sinu rutiini, saab järjepidevust luua ka kahe või kolmega. „Me tahaksime sageli võtta kolm või neli aastat korraga ning jätta vahele kõik vead ja tagasilöögid. Tegelikult alustame me aga kõik esimesest klassist.“ Oluline on vaadata oma lähtepunkti, mitte võrrelda seda kellegi teise lõpptulemusega. Sotsiaalmeediaski paistavad vaid medalid, treenitud kehad ja suured saavutused, kuid nende taga olnud igapäevane töö jääb enamasti nägemata.

Unistusest saab eesmärk alles siis, kui midagi päriselt muutub

Leesmanni sõnul võib ühest ja samast plaanist rääkida kuid või isegi aastaid, ilma et midagi juhtuks. Ta nimetab sellist inimest ohutuks unistajaks – soov on olemas, kuid see ei mõjuta tema käitumist. „Ohutu unistaja võib kahe kuu pärast rääkida täpselt sama juttu, sest ta pole isegi tosse jalga pannud. Ohtliku unistaja puhul pöörad korraks pea ära ja järgmisel hetkel on ta juba teel oma unistust realiseerima,“ kirjeldab ta.

Esimene samm ei pea olema suur, kuid see peab olema konkreetne. Näiteks võib panna trenni kalendrisse kirja, minna pärast tööd jalutama või leppida kokku, et järgmisel hommikul tehakse esimene harjutus. Kuni midagi päevakavas ei muutu, jääb ka eesmärk vaid unistuseks.

Siinkohal ei aita motivatsiooni ootamine. Leesmanni sõnul saab meelekindlus tekkida vaid tegutsemise käigus. Kui minnakse trenni ka siis, kui tuju pole, või viiakse kokkulepitud tegevus lõpuni, harjutatakse ühtlasi ebamugavuse talumist. „Kõigil tekib hetki, mil peas kõlab küsimus: miks ma seda teen ja milleks mul seda vaja on? Siis peab sisemine hääl ütlema, et ole vait ja lihtsalt tee.“

Enda ületamine ei tähenda enda lõhkumist

Järjepidevus ei võrdu siiski sellega, et iga päev tuleb anda endast maksimum. Leesmann rõhutab, et distsipliini juurde kuulub ka oskus koormust hinnata ja õigel ajal taastuda. „Kui auto sõidab kogu aeg kuuenda käiguga, ütleb mootor ühel hetkel üles. Tuleb teada, kuidas ennast jaotada ning millal juurde keerata.“ Mõnel päeval võib pingutus olla suurem, teisel väiksem. Tähtis on, et kergem päev ei muutuks pidevaks vabanduseks, kuid ka raske treening ei muutuks ainsaks mõõdupuuks. Püsiva tulemuse loob rütm, mida on võimalik hoida.

Sama kehtib tagasilöökide kohta. Ebaõnnestumine ei näita automaatselt, et valitud eesmärk oli vale. See võib hoopis näidata, et plaani, tempot või lähenemist tuleb kohandada. „Ka mina ei ole õppinud kaotama nii, et ütlen kohe, et pole midagi. Aga kogemus aitab mul sellest varasemast kiiremini välja tulla,“ tunnistab Leesmann. Tagasilööki tasub analüüsida, kuid sellesse ei maksa jääda kinni. Ühel hetkel peab küsimusest „miks see juhtus?“ saama küsimus „mida ma saan teha nüüd teisiti?“.

Mugavustsoonist väljumine ei sünni ühest suurest otsusest, vaid väikestest tegudest, mida korratakse ka siis, kui elevus on kadunud. Leesmanni sõnul tasub päeva lõpus küsida mitte seda, kas kõik läks ideaalselt, vaid kas tehti midagi, mis viis senisest seisust edasi. „Päeva lõpus võiks vaadata endale otsa ja küsida: kas ma andsin täna endast kõik, mida mul täna anda oli?“