Sille lugu: tahtsin olla kõhn, nälgisin ja lõpetasin haiglas

Sille lugu: tahtsin olla kõhn, nälgisin ja lõpetasin haiglas

Olen Sille ning nüüd, pärast aastaid võitlusi ja enesepiitsutamist, olen lõpuks valmis oma lugu jagama. Tänapäeva ühiskond paneb meeletu rõhu sellele, et ilus, edukas ja tark naine peab olema teatud kaalus, teatud mõõtudega, vastama kindlatele standarditele. Vastasel juhul ei ole tegemist eduka naisega, vaid kellegagi, kes endagi eest hoolitseda ei suuda ning on laisk. Mina läksin trennitegemise ja dieeditamisega aga liiga kaugele ning lõpetasin haiglas.

Olen Sille ning nüüd, pärast aastaid võitlusi ja enesepiitsutamist, olen lõpuks valmis oma lugu jagama. Tänapäeva ühiskond paneb meeletu rõhu sellele, et ilus, edukas ja tark naine peab olema teatud kaalus, teatud mõõtudega, vastama kindlatele standarditele. Vastasel juhul ei ole tegemist eduka naisega, vaid kellegagi, kes endagi eest hoolitseda ei suuda ning on laisk. Mina läksin trennitegemise ja dieeditamisega aga liiga kaugele ning lõpetasin haiglas.

Olen kogu oma elu olnud suhteliselt sale, kuid ülikooli esimesel kursusel olnud just vanemate juurest välja kolinud ning asunud oma vabadust avastama, võtsin poole aastaga umbes 10 kilo juurde. Mind ennast see eriti ei häirinud, kuni hetkeni, kui olime sõbrannadega väljas pidutsemas ning üks purjus tropp mulle klubis otsa kukkus. Selle asemel, et vabandada, teatas tüüp mulle, et minusuguseid elevante ei tohiks klubisse lasta, kui me oma mõõtudest teadlikud ei ole. See oli minu jaoks nagu päästikule vajutamine. Mul ei olnud toitumise ega oma välimusega kunagi varem probleeme olnud, kuid tolle purjus tõpra sõnad läksid mulle väga hinge ning juba järgmisel päeval otsustasin spordiklubiga liituda ning oma toitumisharjumusi muuta.

Minu jaoks ei olnud treening kunagi midagi sellist, mis paneks mind end hästi tundma. Mu eesmärk ei olnud olla tervislik, mu ainus eesmärk algusest peale oli olla kõhn. Ma ei tahtnud olla lihtsalt sale, vaid unistasin kuuluda nende tüdrukute hulka, kellele poes ka kõige väiksem rõivasuurus pisut suur oleks. 

Treeningust sai mu kinnisidee. Veetsin jõusaalis seitse päeva nädalas, 3-5 tundi päevas. Kaalusin end enne trenni, pärast trenni ning mõnikord ka keset trenni. Kui kaal ei näidanud seda, mida soovisin, teadsin, et pean sellel päeval trennis eriti kaua olema ning koju jõudes ei saanud mingist kehakinnitusest juttugi olla. 

Kolme kuuga kaotasin 30% oma kehakaalust, 70% oma sõpradest ning 100% oma optimismist ning elurõõmust. See ei olnud minu jaoks aga piisav. Tapsin end trennis, kuni ühel päeval jõusaalist lahkudes saali ukse ees kokku kukkusin ning mulle kiirabi kutsuti. Arst tegi mulle selgeks, et kui samas vaimus jätkan, sean oma tervise suurde ohtu, kuna olin selleks hetkeks endale juba tõsised maovaevused tekitanud, kaotanud suure osa oma juustest ning mul olid tekkinud südamerütmihäired.

Selline teadaanne tõi mind viimaks maa peale ning mõistsin, et pean oma eluviisi taas kardinaalselt muutma. Nüüdseks on sellest õudsest ajast möödas aastaid ning olen umbes 10 kilo uuesti juurde võtta suutnud. Tunnen end oma kehas endiselt ebakindlalt, kuid olen suutnud olla aus ning kõigile oma lähedastele oma loo rääkinud, et nad oskaksid mind aidata, kui peaksin taas kaalukaotuse spiraali sattuma.

Mõistan, et minul vedas, pääsedes oma hirmsast kogemusest vaid ehmatusega ning suutes oma tervise siiski pika peale korda saada. Paljudel aga nii palju ei vea ning kutsuksin selle looga üles inimesi mõtlema sellele, mida nad teinekord vihahoos välja ütlevad. See kutt klubist ilmselt isegi ei mäleta mind, kuid ühel hetkel olin tema suvaliselt visatud kommentaari pärast valmis pea oma elust loobuma.

Buduaarile Sillelt