Sisekujundaja blogi: ehituspoe “suurepärane” klienditeenindus

Teatud mõttes nagu muna haududes, hakkavad lõpuks välja kooruma toredad ja omanäolised ideed. Minu inspiratsioon sai alguse šokolaadist! Mis on magus, mõru, külluslik, naudinguline, tõmmudes toonides, sulav, kutsuv, siidine, hea nii suvel kui talvel? See on üks kaunisse pakendisse mähitud tume šokolaad. Pidulik ja hõrk. Jaa, just see nägemus sobitub ideaalselt minu kliendi ja tema koduga.

Olgu, kuidas on. Tahan või mitte, aga kui idee on niivõrd selgelt end mulle juba tutvustanud, siis tekib üpris selge pilt ka sellest, mida ma õigupoolest poodidest otsin. Kohe alguses oli selge, et mingisuguseid tapeete ühelegi seinale ei tule. See on mõnes mõttes ootamatu ja teisest küljest jällegi uudne lähenemine asjale. Lahendame kõik seinad värvitoonidega varieerides. Mulle väga meeldib see mõte!

Plaadipoodides on alati kõige raskem kohe esimese käiguga midagi konkreetset välja valida, kuid sel korral oli juba esimesest silmapilgust selge, mida me otsime. Ühesõnaga, kuidagi väga loogiliselt ja lihtsalt on kõik läinud. Jagan täielikult oma kliendi visiooni ja aitan tal seda edasi arendada ja raamidesse panna. Aga…

Nüüd siis saabub aeg, kui kõik leiud on vaja ka reaalselt tellimuseks vormistada. Saabub aeg, kui me puutume kokku meie klienditeenindusega! Oeh! Kui ma oma esimeses kirjutises kiitsin sisustuspoodide üldist klienditeenindust taevani, siis päris kõikide kaupluste kohta seda ikka öelda ei saa. Või et mitte kellelegi liiga teha, siis peaksin õigluse huvides märkima, et päris kõikide klienditeenindajate kohta seda öelda ei saa. Leppides kokku spetsiaalselt aja plaadipoes, et saaksime kõik teemad üksipulgi lahti rääkida, tabas mind kohtumisel üks ebameeldiv kogemus teise järel.

Noor näitsik, kes minu tellimusega tegeles, võttis nõuks kohtumise käigus teatada, et tema tuttav ehitusmees, kes antud projektiga seotud on, olevat nii korteri omanikku kui ka projekti autorit hirmsateks tüütusteks pidanud. No okei, õigluse huvides jällegi polnud see sõna-sõnalt nii, mida ta ütles, aga mõte oli küll väga selgeks sellega tehtud. Kui teised korteri omanikud kasutavad tüüpprojekti, siis selle korteri omanik olevat valmis meisterdanud mingi kohutavalt keerulise ja mõttetu projekti, millega õnnetud arendajad ja ehitajad peavad nüüd rinda pistma. Näitsik muidugi vaatas mulle seda rääkides ausalt silma, taipamata, et ta räägibki selle kohutavalt lolli ja mõttetu projekti autoriga. Sellistes olukordades vahin ma tavaliselt lihtsalt lolli näoga inimesele otsa ja noogutan juhmilt. Alles hiljem käib minust üle viha kui järellainetus. Mida kõike oleks võinud sarkastiliselt märkida! See selleks.

Suureks üllatuseks sain teada veel, kuidas plaadipoodides koguseid arvestatakse. Asi ei toimu mitte ruutmeetrite järgi, vaid plaadid loetakse näppu lohistades seina vaadete joonistelt. Seina laius ja kõrgus ei oma mingit tähtsust. Loeb see, kas ma olen millimeetrise täpsusega kõik plaadid seintele märkinud. Näete! Ma õpin ka igapäev midagi uut juurde! Mina olen lähtunud siiani sellest, et seinajoonised illustreerivad ilmekalt ehitajale, millise mustri ja sammuga plaadid jooksevad, millisest servast, äärest alustada täisplaadiga jne. Tubli ehitusmees teeb alati veel kontrollarvestused ise. Aga võta näpust! Tegin siis kõik joonised uuesti piinliku täpsusega ümber, sest nagunii teatas arendaja viimasel hetkel, et vannitoa lae kõrgus pole mitte 2,8 m nagu ülejäänud korteril, vaid 2,3 m. Paar tundi hiljem oli see juba 2,4 m ja siis ikkagi uuesti 2,3 m. Lõpuks ütles ehitaja kurvalt: "Vaatame, mis kõrgus ehituse käigus välja kukub". Võib juhtuda, et tuleb ka 2,5 m. Millise korteri vannitoa lae kõrgus on tänapäeval 2,3 m? Lae kõrguse muutus tingis vajaduse muuta ka kogu vannitoa elektriplaan. Pärast õhtul saabunud kirja ehitajalt, et kuna põrandaplaat pole täpselt õiges mõõdus joonisele märgitud, siis nemad seda ka põrandale joonise järgi ei pane (põhimõte oli see, et joonisel oli näidatud plaatide kulgemise suund nurk ees ehk teemanti kujuliselt) võtsin ma juba peavalurohtu.

Saatsin mitmendat korda ümber tehtud joonised uuesti kõikidele osapooltele öösel kell kaks, sest nii arendaja kui ka ehitaja poolt toonitati pidevalt nõuet kõik joonised kiiremas korras esitada. Paar päeva hiljem aset leidnud telefonikõne oli erakordne igas mõttes. Üldiselt ma naersin lihtsalt kõht kõveras, sest parasjagu pesin Oskaril vannitoas hambaid ja meil oli üpris lõbus niigi. Helistas jälle tuttav neitsik plaadipoest ja teatas surmtõsisel toonil, et antud plaate ikkagi me tellida ei saa. Tema olevat selles peaaegu 100% kindel. Lasin juba mõttes läbi must-tuhat mõtet, mis põhjustel see siis nii peaks olema – tootmine on lõpetatud, tarne venib, tehas lendas õhku…. Kõike seda on kuuldud.

Aga põhjus oli hoopis geniaalsem! Nimelt oli tema tuttav ehitusmees teatanud, et nii kalleid plaate nad küll pole nõus seina panema. Kas tõesti kujutab see ambitsioonikas klient ette, et nad maksavad sellist hinda tema vannitoa eest? Minu selgituse peale, et enesest mõistetavalt maksab klient ise nende plaatide eest, rahunes neiu telefoni otsas kuuldavalt ja teatas rõõmsalt, et no siis on kõik korras. Ilmselt oli see info jäänud siis arendajamehel ehitajale edastamata?

Kümmekond minutit hiljem oli mulle juba saadetud meil uuriva küsimusega – äkki on neil võimalik ka parketti antud korterisse müüa. Neil ikka igavesti ilusaid ja kalleid näidiseid salongis kliendile vaatamiseks välja pakkuda.

Vastamata sellele silmakirjalikule kirjale, panin arvuti kinni ja läksin pesu nöörile riputama.

Katariina, sisekujundaja