Reklaam sulgub sekundi pärast

SUUR PALJASTUS: toidufirmad reklaamivad toodete tugevusi, ent mitte puudusi

Marge Tava

Marge Tava

Buduaari ajakirja looja Marge Tava, kes sel kevadel 15 aastat peetud ametist lahkus, on nüüd toidumaailma sukeldunud.

Naine peab hobikorras toidublogi Fuudish, mille peamine fookus on igapäevase toidu kvaliteedil. Fuudish räägib toidulaadsetest toodetest, mida sööma ei peaks ning paneb inimkeelde tootepakendil olevat keerulist koostiseinfot. Marge jagas meiega nelja olulisemat tähelepanekut „toidupolitsei” silme läbi. Pakendiinfo on keemikutele, mitte tarbijatele Toit, mida tarbime, tagab elu kõige olulisema kvaliteedinormi – tervise. Ometi pole meil kuigi suurt kontrolli selle üle, mida meile toidu pähe müüakse. Seda põhjusel, et me ei oska ise pakendile kirjutatud infot lugeda. Kõige lihtsam soovitus oleks osta ja tarbida vaid neid tooteid, mille koostisosadest aru saad, aga siis jääks toidulaud väga kitsaks. Seetõttu on mõistlikum end pisut rohkem kurssi viia, millised E-ained võivad olla tervisele kahjulikud, millised on täiesti ohutud ja millised on pigem turvalised, aga vajalikud, et kreem saiakese sees laiali ei vajuks või toode säiliks pisut kauem kui kolm päeva. Maailm areneb ning ka toit muutub iga päevaga „kõrgtehnoloogilisemaks”, töödeldumaks ja ühtlasi inimorganismile raskemini seeditavaks. Samal ajal on inimene endiselt elusorganism, kes vajab keha tööshoidmiseks puhast õhku ja vett ning elusat toitu. Kui vanasti andis toit jõudu ja energiat, siis nüüd tekitab aina suuremal hulgal inimestel terviseprobleeme. Toidu maitset, struktuuri, säilivust ja muid omadusi parendavaid toidulisandeid tuleb aina juurde, aga kas organism tuleb kogu selle kompoti seedimisega toime? Üks võib põhjustada allergiat, teine soolevaevusi, kolmas vähki, neljas vererõhuprobleeme või meeleolu kõikumist. Palju tõde jääb ka paljastamata, sest teadusuuringute läbiviimine nõuab raha ja kust raha tuleb? Loomulikult tootjatelt! Tõenäoliselt ei suuda meist keegi elada nii, et kahjulike lisaainete või pestitsiididega kunagi kokku ei puutuks, aga oluline on aru saada ja teada, mida ja miks toidu sisse pannakse ning millised riskid nende ainete pideva tarbimisega kaasnevad. Koos toidukeemia arenguga peaks ka pakendiinfo muutuma keskmisele inimesele arusaadavaks. Praegu oskavad seda lugeda ülikooliharidusega toidutehnoloogid, mitte tarbijad. Toidufirmad ei valeta. Nad lihtsalt reklaamivad toote tugevusi, mitte puudusi Kuigi eestlaste toiduteadlikkus on väga palju kasvanud, kohtan ma vähemalt kord nädalas kedagi, kes teab peast lemmiktoote pakendi esikülje reklaamlauseid, aga pole kunagi lugenud väikeses kirjas tagakülge. Pakendil avaldatud info tõelevastavust kooskõlastab ja kontrollib järjekindlalt PTA ehk Põllumajandus- ja Toiduamet ning üldjuhul teevad nad head tööd. Reeglid on palju karmimad, kui paljudes teistes riikides ning katteta lubadused pakendile ei pääse. Vaatamata sellele, ei peaks kõik poes müüdav ja hästi maitsev olema söödav. Kui pakendireeglid on paigas, siis reklaamimaailmas on mänguväljak lai ja turundajad leiavad kavalaid viise, kuidas oma sõnumit meie pähe kinnistada. Kui usud, et hommikusöök on päeva tähtsaim osa, siis tea, et see pole teaduslik fakt, vaid ühe Ameerika hommikusöögihelveste firma reklaamisõnum aastast 1944. Ka üle maailma armastatud pähklikreemi reklaamitakse kui tervislikku kogu pere hommikusööki, kuigi enamik tootest koosneb suhkrust ja töödeldud palmiõlist. Reklaamidel on tarbija käitumise üle suur võim, muidu ei teeks sellist suurt kulu ükski firma. Näiteks Pepsi maksis Beyonce’ile aastase reklaamidiili eest 50 miljonit dollarit. Kahjuks või õnneks kuivas tarbimine oodatud suure müügitõusu asemel veelgi enam kokku. Ehk näitab see ka inimeste teadlikkuse kasvu. Eestis on toit puhtam kui mujal maailmas! Iga kord, kui mõne tuttavaga toidukvaliteedi teemal mõtteid vahetan, saan tagasisideks mure, et sellest rääkimine rikub tuju ära ja enam ei julgegi midagi süüa. Hea uudis on see, et Eestis müüdav ja toodetav toit on kõvasti üle keskmise puhtam kui mujal maailmas. Minu meelest võiksid normid veel karmimad olla, eelkõige impordi ja kunstlike toidulisandite kasutamise puhul, kuid paljud toiduregulatsioonid on paika pandud Euroopa tasandil. Toidu kohta liigub ka valeinfot ja tihti olen minagi kimbatuses, millist allikat usaldada. Näiteks olen Eesti meedias lugenud artikleid veiste kasvuhormoonidest, mis loomaliha kaudu meie toidulauale jõuavad, aga seal ei mainita, et Eestis on kasvuhormoonid keelatud ja jutt on Ameerika veistest. Mis puudutab kodumaist köögi- ja teravilja, liha, mune ja palju muud, on see meie jaoks parim toit. Nii arstid, teadlased kui loodusravitsejaid on ühel meelel, et kasulik on süüa võimalikult värsket ja kodu lähedalt pärit toitu. Eestis kasvatatud taimses toidus on väidetavalt kolm korda vähem taimekaitsevahendite jääke kui Euroopas keskmiselt, kuid ostes Eesti toitu, loe igaks juhuks ka pakendiinfot. Kõik Eesti firmad ei müü Eesti toodangut. See puudutab nii mune, piimatooteid, ketsupit, liha, teravilju kui kõike muud. Alles hiljuti avanes naljakas vaatepilt, kui Helme maasikakasvatuse müügiletil ei olnud ühtegi Eesti maasikat, küll aga erinevat värsket kaupa Poolast ja Lätist. „Eestis müüdav ja toodetav toit on kõvasti üle keskmise puhtam kui mujal maailmas.“ Väiksem rahakott ei ole vabandus, et süüa halba toitu Oma toidurännakul kuulen pidevalt väidet, et eestlane on vaene ja ei saa head ja kvaliteetset toitu osta. Ma pole sellega nõus. Esiteks, odavam toode ei ole sugugi alati kehvem toode. Püüan selliseid häid ja odavaid tooteid esile tuua ka Fuudishi sotsiaalmeedias. Teiseks, kaupluses on igas tootekategoorias väga suur valik ja kui ei saa osta parimat toodet, eelista vastavalt rahakotile parimat, kus on vähem kunstlikke maitsetugevdajaid, lõhna- ja värvaineid, transrasvu ja vähem töödeldud rasva ja suhkrut. Vali selline toode, mis on koostiselt võimalikult sarnane sellele, kuidas sa seda ise valmistaksid. „Odavam toode ei ole sugugi alati kehvem toode.“ Supermarketi leivariiulil on valida üle 20 erineva leiva, ka suhkrusisaldus on neis väga erinev. Näiteks Leiburi Rukkipalas on vaid 0,8 grammi suhkrut, samal ajal kui Fazeri mustas Juubelileivas on seda 10 korda rohkem. Iga laps eelistaks pigem madala suhkrusisaldusega leiba ja magustoiduks mahlajäätist, kui magustoidukaloreid leivast saada. Ka paljud ketšupid on sama kõrge suhkrusisaldusega kui tume šokolaad. Mina pole toitumisspetsialist, kes manitseb torti või kartulikrõpsu mitte sööma. Arvan, et ükski harva söödud toit ei murra meid, kui toidulaud on igapäevaselt tasakaalus. Kolmandaks, kui hinnata rahakoti paksust, on see tihti kõige õhem vanematel inimestel. Mina nende pärast ei muretse, sest nad söövad eelkõige toitu, millega on ise üles kasvanud. See on kohalik, vähe töödeldud ja hooajaline toit. Tihti on neil endal kasvuhooned ja aialapp või keegi lähedane, kes oma aiasaadusi jagab. Seetõttu on üldjuhul ka maal elavate inimeste toidulaud paremini tasakaalus. Eks iga toiduahela lüli peab käituma hoolivalt – poed võiksid tooteid sortimenti võttes mõelda ka muule kui ainult kasumile ja tootjad võiksid valmistada ainult seda , millega ka oma lapsi toidaksid. Lõppvastutus sinu toidu eest on ikka sinul endal – kui sina ei osta ja ei söö neid toidulaadseid kõrgtöödeldud tooteid, siis väheneb ka kauplustes selliste toodete riiulipind ning tootjad on turul püsimiseks sunnitud toodangut paremaks muutma. Igaüks peab iseenda, keskkonna ja enda laste tervise pärast oma rahakotiga toidutrende mõjutama, et puhas toit mahepoodide lettidel ei oleks vaid rikaste jaoks.