Vaktsiiniga vähi vastu!

Igal aastal haigestub Eestimaal emakakaelavähki ligi 160-180 ja sureb ligi 75 naist ehk veelgi täpsemalt 6 naist ühes kuus. See teeb Eestist ühe enamlevinud “kurja“ haiguse peidupaiga Põhja-Euroopas.

Samas on emakakaelavähk üks väheseid pahaloomulisi kasvajaid, mille tekkepõhjus on teada: selleks on HPV (inimese papilloomviirus). HPV ja selle vähieelsed seisundid on lihtsalt diagnoositavad ja edukalt ravitavad. Emakakaelavähi peamisteks tekkepõhjusteks on nakatumine teatud tüüpi viirustega – HPV 16 ja 18.

HPV on levinud viirus, millega nakatuvad nii mehed kui naised. Papilloomviirusi on üle saja alatüübi. Oma haigusttekitava toime järgi jaotatakse need madala ja kõrge riskitaseme viirusteks. Madala riskitaseme viirused (HPV 6, 11 jt) tekitavad healoomulisi nahakasvajaid (kondüloome, soolatüükaid). HPV 16, 18 jt kõrge riskitasemega viirused võivad aga põhjustada pahaloomulisi kasvajaid suguelunditel. Varem läbipõetud HPV ei anna eluaegset immuunsust ning võimalik on korduv nakatumine, samas võib viirus ka iseenesest taandareneda.
Igaüks, kes on seksuaalselt aktiivne, võib nakatuda suguelundite HPVga. Et paljudel viirusega nakatunud inimestel haigusnähtusid või kaebusi pole, kannavad nad viirust edasi ise seda teadmata.

Kui viirus jääb naise organismi püsima, võib see tekitada emakakaelavähieelset seisundit ehk düsplaasiat ja ebasoodsate tegurite kokkulangemisel emakakaelavähki. Selle haiguse teket soodustavad puudulik immuunsüsteem, varane suguelu algus, suur seksuaalpartnerite arv, nakatumine teiste sugulisel teel levivate haigustega, rohke abortide ja sünnituste arv, suitsetamine. Mida rohkem partnereid, seda suurem on nakatumisrisk. Kondoom on vajalik kaitsevahend, kuid ligi 30% kondoomikasutajatest nakatub ikkagi HPVga, sest viirus levib puutekontaktiga genitaalidelt ja nahapinnalt.

Nakatumine kõrge riski HPVga ei tähenda siiski kindlat nakatumist pahaloomulisse kasvajasse, vaid näitab, et risk selle tekkeks on olemas ja edaspidi on vaja olukorda jälgida. Vähkkasvaja areneb aastatega ja kui muutused emakakaelas avastada, on raviks piisavalt aega.
Peaaegu pooled emakakaelavähi diagnoosiga naistest on vanuses 35–55 aastat. Seetõttu enamik naisi ei aima, et tõenäoliselt nakatusid nad HPV alatüübiga teismelisena või 20ndates eluaastates.

Meestel põhjustavad kõrge riski HPV-tüübid harva päraku- ja peenisevähki. Pärakuvähki esineb sagedamini homo- ja biseksuaalsetel meestel.
PAP-analüüs (Dr Georg Papanicolau väljatöötatud uuring) on üle maailma tunnustatud meetod emakakaelavähi ja selle eelsete seisundite varaseks avastamiseks. Selle testiga on võimalik avastada neid esmaseid muutusi emakakaelas, mis võivad viia vähi tekkimiseni. PAP-testi peaks laskma teha kõik seksuaalelu elavad naised.

Analüüsi võtab naistearst spetsiaalsete vahenditega emakakaelalt ja see saadetakse uuringule laborisse. Testi tulemused on paremini hinnatavad menstruatsioonitsükli keskel võetuna, 24 tundi enne testi andmist pole soovitav olla sugulises vahekorras ning kasutada vaginaalseid kreeme ja lokaalseid rasestumisvastaseid vahendeid.
Rakuliste muutuste korral emakakaelas tehakse vajalikud lisauuringud: HPV DNA-analüüs, kolposkoopia (emakakaela vaatlus mikroskoobi abil) ja vajadusel biopsia (koeproovi võtmine laboratoorseks analüüsiks).
Regulaarsed PAP-testid on kindlaim viis emakakaela vähieelsete muutuste avastamiseks.
Aastakümnete jooksul on paljudes riikides läbi viidud emakakaelavähi sõeluuringuid, mis tähendab kindla vanusegrupi naiste kutsumist PAP-testile. Sõeluuringuid viiakse Eestis läbi 2003. aastast. 30–59-aastased naised kutsutakse uuringule iga viie aasta järel. Kahjuks näitab meie statistika osalemise madalat protsenti.

Kui emakakaelavähi tekitajateks on kõrge riskitaseme viirused, siis kondüloome põhjustavad madala riskitaseme viirused.
Kondüloomid on healoomulised (lillkapsast meenutavad) moodustised suguelunditel. Naistel esinevad kondüloomid välissuguelundite ja päraku ümbruses, mõnikord ka tupes ja emakakaelal. Meestel peenise, munandite ja päraku piirkonnas. Viiruskoldeid võib esineda oraalseksi korral ka suu limaskestal.

Arst tunneb kondüloomid ära visuaalse läbivaatuse käigus. Mõnikord võivad kondüloomid taanduda ka iseeneslikult, kuid seda ei ole võimalik prognoosida. Tavapäraseks raviks on kreem või lahus, vajadusel kasutatakse külmutamist, kõrvetamist, laser- või kirurgilist ravi. Kondüloomid võivad pärast ravi uuesti ilmuda, sest neid põhjustav HPV võib endiselt organismis olla.

Enamlevinud papilloomviiruste vastu on võimalik nüüd vaktsineerida. Parim aeg on lasta end vaktsineerida enne suguelu alustamist. Vaktsineerimise efektiivsus on tõestatud 9–15-aastastel tüdrukutel ja poistel ning 16–55-aastastel naistel (artikli kirjutamise ajal on tõestatud vaktsiini kaitsev toime ka 16–26-aastastel meestel). Samuti soovitatakse vaktsineerimist naistele, kes on juba nakatunud ühe HPV-alatüübiga, sest vaktsiin kaitseb ka teiste võimalike alatüüpide nakkuse eest.

Praegu on Eestis kasutusel kaks vaktsiini. Mõlemad kaitsevad kõige sagedasemate emakakaelavähi tekitajate – HPV 16 ja HPV 18 – eest. Üks vaktsiinidest (SILGARD®) kaitseb ka HPV 6 ja HPV 11 vastu, mis põhjustavad genitaalide piirkonnas kondüloome. Vaktsineerimiseks tuleb teha mõnekuuliste vahedega kolm süsti.

Vaktsineerimine ei tähenda, et naine oleks kaitstud 100%. Vaktsiin kaitseb nende HPV tüüpide eest, mis põhjustavad 70% emakakaelavähkidest ja 90% kondüloomidest. Kuid on veel teisi HPV kõrge riski tüvesid, mille vastu kaitset pole ja mis võivad põhjustada haiguse. Seetõttu lisaks soovitusele vaktsineerida, on vajalik kord aastas günekoloogiline kontroll koos PAP-testiga.

Buduaar.ee