Avariijärgne tüsistus võimutseb

Avariijärgne tüsistus võimutseb

Ärkasin vara, et õigeks ajaks Vabaduse väljakule jõuda. Eilsest maratonist polnud jälgegi – ei lihasvalu, ei ville. Pärast neljatunnist eetrit ootas ees 10 km start. Olime Kadiga üsna ees grupis ja esiti oli küll tunne, et kui stardipauk kõlab, jooksevad suuremad ja tugevamad meist üle. Stardipauk kõlas, tempo valisime optimaalse, Kata püüdis aeg-ajalt seda tõsta, hoidsin teda teadlikult tagasi.

Ärkasin vara, et õigeks ajaks Vabaduse väljakule jõuda. Eilsest maratonist polnud jälgegi – ei lihasvalu, ei ville. Pärast neljatunnist eetrit ootas ees 10 km start. Olime Kadiga üsna ees grupis ja esiti oli küll tunne, et kui stardipauk kõlab, jooksevad suuremad ja tugevamad meist üle. Stardipauk kõlas, tempo valisime optimaalse, Kata püüdis aegajalt seda tõsta, hoidsin teda teadlikult tagasi.

Ilmselt esimest korda võistluste ajaloos rääkisin ma vaid nii palju, kui vaja oli, ehk siis andsin õele teada, mis ees ootab, milline kilomeeter raskeks läheb ja kus tasub eriti ettevaatlik olla. Ilmselt oli see kõik tänu eetrile, seal rääkisin end lihtsalt tühjaks. Esimesed kilomeetrid seljataga, haarasime vähe juua ja kohe edasi. Kadi oli lihtsalt kõrvalpüsimisega mulle meeletult suureks toeks. Tempo püsis, kuni 7. kilomeetrist õe jaoks raskeks läks. Motiveerisin teda eeloleva kõige põnevama kilomeetriga läbi vanalinna. Seejärel tõstsin vähe tempot, et viimasest tõusust üles saada. Olin õele lubanud, et me finišeerume täna koos. Finišikoridoris me peagi olimegi ja lõpuspurdi tegime käsikäes.

Aeg: 1:00:07 (see peaks olema ametlikult mu parim 10 km aeg)

Enesetunne: super

 

Kata teatas aga peagi, et tahab oksendada. Ma ei keelanud, õnneks mõtles ta ümber ja tunnistas, et see oli tema jaoks ametlikult läbi aegade raskeim jooks. Mul vastupidi, pole ammu nii lihtsat jooksu olnud. Aga möödus veel vähe aega ja mu selg muutus kahtlaselt kangeks, kohati valusaks. Eriti hull kummardades ja mida tunnid edasi, seda hullem. Ihuarstiga kontakteerudes selgus, et see on eilse põrutuse tagajärg. Ravi pole, on vaid leevendus ja lootus, et see ei sega kolme nädala pärast toimuvaid Berliini võistlusi. Trenn on hetkel välistatud, vaid mõõdukas ujumine lubatud. Lisaks lõõgastav massaaž ja põletikku vähendava toimega valuvaigistid. Mis seal salata, ma olen ikka päris kurb, kuid õnnetuste, vigastuste ega muu jama eest pole me keegi kaitstud. Seda juhtub meie ümber ja meiega ka. Olenemata kõigest õnnestus eile-täna toimunud Berliini peaproov hästi. Peaasi, et vigastusest kiiresti välja tuleksin.

Kertu Jukkum

Vaata lisaks siit