Kertu suudab: topeltmaraton tehtud

8 kommentaari
Kertu suudab: topeltmaraton tehtud

Ärkasin mõõduka kurguvaluga, kuid teadsin, et kuum tee meega päästab. Kiirelt sõin oma tatrapudru ja sättisin minekuvalmis. Tavalised protseduurid vaseliini ja muuga. Tund enne starti hakkasin stardipaiga poole liikuma, üsna hotelli ees kohtasin rootslast, kel sama tee ees ja nii me jalutasime muljetades eelnevatest saavutustest.
 

Ärkasin mõõduka kurguvaluga, kuid teadsin, et kuum tee meega päästab. Kiirelt sõin oma tatrapudru ja sättisin minekuvalmis. Tavalised protseduurid vaseliini ja muuga. Tund enne starti hakkasin stardipaiga poole liikuma, üsna hotelli ees kohtasin rootslast, kel sama tee ees ja nii me jalutasime muljetades eelnevatest saavutustest.

Kohale jõudes hakkas mul ikka päris külm – oli väljas umbes kümne ringis soojakraade ja tuul pealekauba. Olin tulnud lühikeste jooksuriietega ja peale pannud vaid T-särgi, mille startides plaanisin ära visata, aga seegi ei päästnud. Viimases hädas haarasin kile, mida kohapeal jagati. See hoidis sooja. Start venis, sest grupid lasti taas väikeste vahega. Ei mingisugust ärevust. Poole kümne paiku kõlas stardipauk meie grupile. Hoidsin 4.30 tempomeistri lähedusse. Rahvast oli nii palju, et taaskord oma 10 minutit sai vaid jalutada. Viimaks algas jooks ja tunne oli hea, ehk vaid labajalgades oli väike kangus sees. Taevas siramas päike andis energiat.

Kilomeetrid jalge all aina läksid, rahvamass rajal oli lämmatav, tänavate ääres juubeldav. Tõeline rahvapidu – potid, pannid ja lapsed kaasas ning kõik andmas endast parimat, et igale möödujale jõudu ja jaksu juurde anda. Püsisin 4.30 grupiga poolmaratonini ja kuigi enesetunne oli superhea, tundsin energiataseme kiiret langust. Vedelikupuudust samuti, nii haarasin igas joogipunktis hea mitu topsi. 

25. kilomeetril tundsin, et väsimus on tõepoolest võimust võtmas – labajalad, selg ja tuharad kanged. Tänavate äärde oli tekkinud kümneid kanderaame neile, keda rebestused või krambid kimbutasid. 

30ndani jõudes jooksin dušši alt läbi ja see värskendus päästis hetkeks. 

Paljud olid kõndimise peale üle läinud. Mina lubasin endale, et ma jooksen kogu tee. 35. kilomeetril tundus, et sain väikse haamri ja no ei tulnud ega tulnud järgmist kilomeetriposti lähemale. Viimased 3 kilomeetrit olid jäänud ja kuigi vaim andis märku, et jõudu veel on, ei kandnud enam jalad. Kehas polnud energiagrammigi järel. Just siis, kui ma olin nii lähedal, et kõnnin viimased 2 kilomeetrit, olid tee ääres mu võitluskaaslased rulluisurajalt – Jaanus, Diana, Marek, Paavo ja teised. Nende häälekas ja jõuline toetus mõjus sel hetkel nii, et tegin tõenäoliselt elu vägevaima spurdi. Ma lihtsalt lendasin finišisse, justkui jalgades polekski 40 km valu. Hetkega oli tunne, et kogu maailm elab mulle kaasa ja ma ju suudan veel. Finišijoonest üle, medal kaelas, jalutasin naeratus näol. Mitte kunagi varem pole mul pärast maratoni nii hea tunne olnud. Kätte ulatati snäkid ja alkoholivaba õlu – mina, kes ma eal seda joogipoolist ei pruugi, töllerdasin tops ühes käes, banaan teises ja jagasin naeratusi. Nii hea tunne oli! Valu oli kadunud, ainud head emotsioonid jäänud ja kuigi ma lubasin rajal iseendale, et see jääb mu viimaseks maratoniks, luban nüüd, et see ei jää kindlasti minu viimaseks.

Aeg: 04:58:54

Kaks maratoni kahe päevaga TEHTUD!

Õhtu jätkus maailma parimat sauna-spaakogemust nautides. Viis tundi saunatamist ja ligunenemist aitas kaasa sellele, et täna on õige pisut vaid tunda, et eile jooksin ma oma elu kolmanda jooksumaratoni.

Kertu Jukkum

vaata lisaks siit