Rulluisumaratonilt autoavariisse

14 kommentaari
Rulluisumaratonilt autoavariisse

Ma ei salga, et täna hommikul läbi vihmasaju Jüri poole sõites tundsin kahjurõõmu oma ülearenenud vastutustunde üle. Ikkagi esimene rulluisuvõistlus, kohe maratonidistants, kõige hullem ilm, mis olla saab ja kõigele lisaks oli nina mul tatine. Aga ma läksin, sest raske treeningul, kerge lahingus.
 

Ma ei salga, et täna hommikul läbi vihmasaju Jüri poole sõites tundsin kahjurõõmu oma ülearenenud vastutustunde üle. Ikkagi esimene rulluisuvõistlus, kohe maratonidistants, kõige hullem ilm, mis olla saab ja kõigele lisaks oli nina mul tatine. Aga ma läksin, sest raske treeningul, kerge lahingus.

Kolm aastat tagasi, sportliku eluviisi alguses, sundis mind Ain-Alar Juhanson treeninglaagris esimest korda hoolimata tormisest vihmasajust 100 kilomeetrit Otepää teedel läbima. Protesteerisin palju jõudsin, palusin ja püüdsin kompromissi leida, kuid ei aidanud miski. Sõitsin libedusest hoolimata läbi vihma ja tormi, nutsin kui väike laps, kuid ma sain sellega hakkama! Sõnad, millega Aini kostitasin kõige raskematel momentidel, on õnneks unustusevarju vajunud. Tunnistas temagi, et mõtles mitu korda mu piinade lõpetamisele, aga õnneks ei teinud ta seda. Triatlonil ma juba teadsin, et hoolimata 34-kraadisest leitsakust saan ma sellega hakkama ja ma sain.

Tõsi, tänane ilm polnud nii hull, aga vihmast tingitult libe ikka ning pealegi tuuline. Ega ma ikka täpselt ei teadnud ka, et mitu ringi, millised on kurvid ja kuidas täpselt võistlus peaks kulgema. Stardipauk kõlas ja ma teadsin vaid, et rajal on lisaks minule suuresti Eesti tipp – alla 20 naise. Paar minusugust ehk vaid oli veel, üks, ma tean, et katkestas, ja teised kadusid peagi mul vaateväljast, kui neist ette sain. Tempo püsis, treener Jaanus Ritson sõitis ikka päris mitu korda minust mööda ja toetas hea sõnaga. Üleüldse oli hoolimata kesisest pealtvaatajaskonnast melu meeletu. Enam kui pool oli tehtud, kui taas vihmasajuga õnnistati ja sel hetkel mõjus see värskendavalt. Viimased kolm ringi jäänud ja kuigi tundsin, et jõudu veel on, oli labajala osa pahkluuni väsinud, talla alla tekkinud villid. Teadsin, et sellest kõigest tingituna pean veelgi ettevaatlikum olema, et mitte kukkuda. Sain päris mõnda aega sõita ühe toreda kaasvõistlejaga koos, kuni temast vähe maha jäin. Enam polnud kahtlust, et peagi on finiš. Emotsioonid olid ülevad ja oligi võistlus minu jaoks lõppenud.

Aeg: 2 h 19 min

Enesetunne: super

Et mitte külmetada, sõitsin kohe linna, kiirintervjuu eetrisse ja võtsin suuna kodu poole. Ei läinud kaua, kui trammipeatuse ees peatudes põrutas tagant sisse BMW. Pikka juttu kokku võttes – ootamatu bussiraja ohver. Pauk oli piisavalt kõva, et turvapadjad lahti lüüa ja autod katki, kuid inimestega enam-vähem korras. Temal kõrvad lukus ja mul valu kaelas. Umbes tund läks enne, kui toimunu vormistatud sai ja minema pääsesin. Vähe vist ikka külmetasin ka ja peavalu lisaks, kuid ma olen kindel, et homseks on kõik taas korras ja ma stardin 10 km distantsil, naeratus näol. Kindluse mõttes pidasin nõu ka arsti ja teiste spetsialistidega. Igal juhul homme kella 8st hommikul olen juba Vabaduse väljakult üheskoos Panneli ja Arusooga otse-eetris. Seega, meeleolu otse kohapeal toimuvast jõuab raadio Sky Plus vahendusel ka nendeni, kes kohale tulla ei saa. Teistele, rajal näeme!

Kertu Jukkum

Kertu blogi vaata siit