AADE TAMM: VARJASIN KAUA, mis minuga toimub

31 kommentaar
AADE TAMM: VARJASIN KAUA, mis minuga toimub

Mul on tunne, et elu läheb aina keerulisemaks. Mineviku vead panevad kannatama ning vigade eest tuleb maksta ränka hinda. Olin tugev naine. Võibolla olen seda veelgi, kuid kahjuks ise seda enam ei tunne. Olin alati naine, kes teadis, mida tahab ja kes võitles läbi raskuste aina edasi.

Mu töö on olnud 20 aastat klientide teenindamine. Olen pidanud alati naeratama, isegi kui hinges möllab torm. Selle ajaga õpid teiste ees olema kui näitleja teatrilaval. Nii osav, et petab iseendagi ära ja oma sisemist tühjust ei märkagi tihti enne, kuni tuleb krahh. Silme ees virvendab ja tekivad tasakaaluhäired. Sellised, kus püsti ei püsi. Külm higi jookseb mööda selga ja ise samal ajal võitled teadvusele jäämisega. Sain ammu aru, et mu patarei on tühi, kuid ma ei suutnud seda tunnistada. Ei iseendale ega teistele. Ikka üritasin naeratada, teha kõik nii, et teistel oleks hea. Iseennast ja enda soove märkamata põletasin oma patareid veel ja veel. Ikka veel ei suutnud ma pidurit tõmmata, et aega maha võtta.

Aasta tagasi tundsin, kuidas mu peas käis plõks. Selline tunne, nagu veresoon oleks peas lõhkenud – kõik kumises. Rääkisin läbi enda kõrvade, taustahääled olid miljonikordsed. Läksin end kontrollima. Haiglas olid kõik mu näidud korras ja mind vaadati kui simulanti. Lõpuks nädalaid kannatades kadus kumin mu peast sama äkki kui see sinna tuli. Keegi ei osanud seletust anda, mis asi see ometi oli.

Ma olin olnud poolteist aastat kohtus oma kolmeaastase lapse pärast. Kolisin lapse isast lahku ning Eestist eemale. Ja siis oli lapse isa äkki igati valmis last üksi kasvatama. Pean siinkohal mainima, et kuuldes mu rasedusest, lubas ta end üles puua ning pani mind raskeid pakke metsas tassima, et rasedus katkeks. Neid kannatusi oli veelgi, kuid see teema ei puutu praegu siia.

Igatahes astusin ma võitlusesse Eesti kohtuga ja lisaks ka lastekaitse ning loomulikult lapse isaga, kes selle kõik põhjustanud oli. See oli väga raske aeg. Lausa tappev, kui oled ema, kes armastab oma lapsi ega saa nendeta elada. Eesti kohus võttis minult terveks kohtu ajaks lapse. Mul oli õigus teda näha ainult üks nädal kuus. See oli meile mõlemale väga raske. Ka laps oli segaduses, et miks ta ei saa järsku elada oma ema ja vennaga koos. Iga kord palus mu väike laps, kui ta ise juurde läks: “Emme, ära jäta mind siia!” Ta sõnad kumisevad siiani mu kõrvus. 

Kogu see poolteist aastat teenisin ma välismaal raha selle nimel, et käia lapsel Eestis järel ja teda sinna tagasi viia, käia pereteraapias ja kohtus. Ma elasin võõras riigis täiesti üksi. Ühel hetkel ei suutnud ma enam tööle minna. Ka arsti juurde ei julgenud ma minna, sest kartsin, et kohus saab teada ja võtabki mult lapse ära. Olin surnud ringis.

Öösiti magasin vaid paar tundi. Õhtuid kartsin, sest see vaikus pani pea töötama kui arvuti. Hommikuid kartsin, sest siis pidin tööle minnes taas maski ette tõmbama. Ma ei tundnud end enam ära.

Aeg läks edasi, elasin nagu õudusunenäos, kuni lõpuks olin saanud kohtus võidu ja laps oli minu. Lõpuks sain oma elust välja selle mehe, kes tallas mind kui muru. Mu kõrval oli uus mees, kes pani mind tundma armastatud naisena. Kõik oli hästi, mul oli armastav pere ja rahulik elu. Ning siis see juhtus jälle.

Iga esmaspäev tööle minnes tundsin hinges ärevust, mis aina kasvas. Ühel päeval tundsin, kuidas seinad vajuvad peale ja et kui ma kohe jooksu ei pane, siis ma suren. Ma jooksin WC-sse peitu ega osanud sealt enam välja tulla. Olin seal kolm tundi. Kutsusin lõpuks oma poja appi, et koos autoni saada ja turvaliselt koju sõita.

Ma värisesin. Kodus võtsin kohe arstiga ühendust, sain rohud ja lootsin, et kõik saab lõpuks ometi kontrolli alla. Arsti diagnoos oli paanika ja ärevushäired. Jah, ma ju kahtlustasin seda, kuid ei tahtnud endale seda tunnistada. Mõtlesin isegi, et äkki ei peaks ravimeid võtma, sest ma olen ju tugev naine ja saan ilma hakkama. Miks inimene ei suuda tunnistada, et vajab abi? Miks inimesel on tunne, et tal on keelatud olla nõrk?

Ja võib olla polekski ravimeid vaja olnud, sest rohud mind ei aidanud. Mu ärevus kasvas kõikjal. Poes ei suutnud olla, isegi pesema sundisin end minema. Kui kodu koristasin, siis oli tunne, nagu oleks kuid järjest tööd teinud. Iga kord, kui telefon helises, oli tunne, et tuleb negatiivne sõnum. Kõik oli kasvanud veelgi rohkem üle pea. Valetasin klientidele, et laps on haige. Ma lihtsalt kartsin inimesi. Läksin tööle igal hommikul, kuid uks jäigi suletuks.

Läksin taas arsti juurde. Sain uued rohud ja soovitused.

Selleks ajaks olin ma vähestele ennast avanud ja rääkinud, mis toimub. Kui mõnele kliendile rääkisin, mis toimub, siis tundsin end mõnes mõttes kergemalt, kuid teisest küljest olid süümekad. Ikkagi klient ju ning peaksin suutma end talitseda ja professionaalset teenindust pakkuma. Need tunded panid mind taas enesesse sulguma ja järgnesid taas valed klientidele. Mu enda peregi ei mõistnud täielikult seda kõike, mida olin läbi elanud ning mis minuga toimub.

Lõpuks, kui enesetapumõtted aina kasvasid, otsustasin et räägin avalikult, mis minuga toimub. Ma kartsin, kohutavalt kartsin. Ja häbenesin. Peale seda, kui olin Facebooki selle postitanud, siis hoidsin mõnda aega Facebookist eemale, sest kartsin lugeda negatiivset. Seda poleks ma välja kannatanud. Lõpuks siiski läksin vaatama ja nägin, et üle 4000 inimese oli seda postitust lugenud ja sain hulga toetavaid kirju. Kirju tuli mulle täiesti võõrastelt. Inimesed tunnistasid, et ka nemad vaevlevad paanikahäirete käes. Mind tunnustati, et olin sellest julgenud rääkida.

Ja ma tundsin, et olin saanud vabaks. Lõpuks ometi olin saanud ühe suure raskuse enda hingelt minema heita. Me kõik oleme inimesed. Meil kõigil on õigus olla nõrk. Paluge abi, kui tunnete, et on raske. Need, kes hoolivad, need aitavad. 

Mina võitlen edasi oma haigusega, kuid mul on nüüdseks suur toetus seljataga, kuna julgesin lõpuks rääkida.

 

Buduaarile Aade