Briti beebiblogi: loomulik või medikamentne sünnitus?

Briti beebiblogi: loomulik või medikamentne sünnitus?

Möödunud pühad veetsin koduses Eestis, nuumates end kui jõuluhane ja lähedastega lihtsalt rahulikult aega veetes. Puhkus Eestis oli tore ja pakkus kõike mida lootsin: lund, pühademeeleolu, glögi,piparkooke, kõiki lemmikuimaid sööke ja kokkusaamisi sõpradega.

Möödunud pühad veetsin koduses Eestis, nuumates end kui jõuluhane ja lähedastega lihtsalt rahulikult aega veetes. Puhkus Eestis oli tore ja pakkus kõike mida lootsin: lund, pühademeeleolu, glögi,piparkooke, kõiki lemmikuimaid sööke ja kokkusaamisi sõpradega.

Aga nii tore kui ka polnud, siis kõige mõnusam on tulla siiski enda koju, panna pea enda armsaks saanud padjale ja alles siis tuleb õnnis ja rahulik uni. See pisikene puhkus tekitas mu peas aga ausalt öeldes väiksemat sorti tormi ja nüüd on mul tunne, et olen kui tuulelipp. Kord ühele-kord teisele poole.

Kui ma seni olin vankumatult kindel oma soovis sünnitada Eestis, siis nüüd on mul peas vähemalt mustmiljon põhjust miks see tark mõte pole. Aga hoolimata nii suurest põhjustearmeest ei ole lõplik otsus mu jaoks siiski selge. Nimelt on häda selles, et mina eelistan loomulikku sünnitust. Ma tahan, et epiduraal ja laual selili sünnitamine oleksid mu enda vabad valikud, mitte arstide poolt pealesunnitud protseduurid, nagu Prantsusmaal tihtipeale juhtub olema.

Paraku peetakse Prantsusmaal juttu valude ülehingamisest, asendite vahetamisest ja vanni sünnitamisest mingiks hipistunud hülgemölaks, millele suurt tähelepanu ei osutata. Nagu ma olen aru saanud, siis tõesti, keegi mind vägisi lauale ei suru ja kinni ei seo, et üks epiduraalisutsakas teha, aga samas ei leidu ka kedagi, kes loomuliku kulgemise korral oskaks mind juhendada.

Nimelt teatatagi mulle, et ämmaemandatel pole lihtsalt vastavat väljaõpet. Nad oskavad naist juhendada ja aidata medikaliseeritud sünnituse korral, ent ei oska pakkuda tuge hingamisharjutuste või asendite valimisel.

Enamikes sünnitustubades puuduvad ka järid, pallid ja muud abistavad atribuudid ja vettesünnitamisvõimalus on siin riigis alles väga uus ja seda praktiseeritakse väga vähestes kohtades.

Meie läheduses on küll sünnitusmaja, kus üks vanniga palat olemas, aga konks peitub selles, et terve sünnitusmaja peale on 2 ämmaemandat, kes on saanud vastava väljaõppe. Kui ma peaksin sattuma sünnitama ajal, mil neid tööl ei ole, siis kaob vastav võimalus koheselt.

Tasulise ämmaemanda teenust (sama ämmaemand jälgib rasedust ja võtab vastu sünnituse) haiglates ei eksisteeri. Seda teenust pakuvad sõltumatud ämmaemandad, kes ei tööta konkreetselt ühegi haigla nimekirjas, ent kellel on siiski osadele ligipääs ja võivad sünnitusi vastu võtta. Paraku pole ühelgi senileitud naisel lepingut just selle haiglaga.

Seega olengi ma nüüd vaikselt otsingutel, et siiski kuskilt endale leida ämmaemand ja uurida võimalikult paljudelt arstidelt miks on siin au sees just medikaliseeritud sünnitus?

Ärge saage minust valesti aru. Ma arvan, et kui valud on ikka kestnud nii kaua, et ajataju on läinud ja silme ees virvendab niimoodi,et jõudu oleks vaid kellegi kägistamiseks (mina olin sünnitusel üsna jõuetu ja sõnaaher, aga tundes parfüümipilve enda juures, olin vägagi agar ähvardama igasuguste koledate asjadega), siis tuleks muidugi valu vaigistada, eks selle jaoks need meetodid ju välja töötatud on!

See, et ma eos eelistan loomulikku sünnitust ei tähenda seda, et ma oleksin valmis näiteks 22h hambad ristis kannatama ainult seetõttu, et hiljem rusikaga rinnale taguda, et “Ikka ise sain hakkama!”. Jah, esimese lapsega saingi, aga see sünnitus kestis ärkamisest lapse süllesaamiseni ka 5 tundi. Kui mul tuleks aga sünnitada nii, et üks öö jääb magamata ja avatust lihtsalt ei teki, siis tõenäoliselt röögiks ka mina, et toodagu see anestisioloog aga siia!

Lihtsalt minu jaoks on normaalne, et sünnitajad on kursis kõigi võimalustega ja erinevate variantide plusside ja miinustega. Vähemalt mulle tundub, et Eestis on sellekohane teavitustöö 5+ ja perekooli loengutest saab üsnagi hea ülevaate millal ja kuidas teatud valuvaigistavaid meetodeid kasutada, ning kas ja mis tüsistused võivad tekkida.

Siin käidud loengutes õppisin ma ainult seda, et ainukese valuvaigistina kasutatakse epiduraali ja sellel tüsistusi ei eksisteeri. Aga on ju veel võimalusi ja tüsistused eksisteerivad ka, aga miks neist ei räägita?

Ja see ongi viinud selleni, et ainult 4% Prantsuse naistest soovivad loomulikku sünnitust. Kurvaks tegi artikkel, kus üks naturaalset sünnitust pooldav ämmaemand nentis, et naised on arstide ja loengute poolt nii ära hirmutatud, et esimese asjana nad karjuvadki epiduraali järele ja ei taha midagi kuulda masseerimisest ega soojast duššist. Ja seda sugugi mitte siis kui sünnitus on kestnud kaua või ktg masin juba hirmutavaid numbreid näitab, vaid juba päris-päris alguses.

Ning ma ei imesta, sest ka loengus kus mina käisin kõlas tsitaat “Ja ärge unustage nõuda epiduraali, see on teie inimlik õigus, sest ilma selleta võite te valude kätte lihtsalt surra..”. See tsitaat ei ole mitte ühestki otsast minu poolt liialdatud, ent ütleja poolt.. noh, eks igaühele oma arvamus :)

Ja siis polegi ime, et medikaliseeritud sünnitus on niivõrd au sees, sest naistele lihtsalt räägitaksegi söögi alla ja peale, et teistmoodi ei ole võimalik.

Lisaks sain ma ka infot, et arstid pooldavad võimalikult medikamentset sünnitust, sest see võtab neilt vastutust vähemaks. Nimelt pidi eksisteerima süsteem, et kui arstid on omaltpoolt manustanud kõik mis võimalik, ENT midagi läheb nihu, siis ei ole patsiendil õigust hilisemaid pretensioone ega kohtuhagi esitada. Ent kui sünnitaja soovil näiteks epiduraal tegemata jäetakse ja midagi läheb halvasti, siis on tal õigus arsti vastu süüdistus esitada. Nii, et selline robotlik sünnitusviis, kus kõik otsused teevad arstid ja sünnitajal kaasarääkimiseks võimalus puutub, on teatud viisil ennatlik enesekaitse.

Mina oma naiivsuses leian aga, et sünnitajal peaks olema üsna suur sõnaõigus seni kuni tema ja lapsega on kõik korras. Aga nagu öeldud, siis siin vaadeldaksegi mu mõtteviisi kui naiivset ja rumalat.

Igatahes ei ole ma lootust matnud ja loodan siiski, et leian endale kuskilt ämmaemanda, kes jagab minuga samasid vaateid ja ka haigla, kuhu ta minuga kaasa tulla saaks :)

Britt

Loe ka Briti blogi http://lifeaccordingtob.com/