Dane blogi: narkomaania, alkoholism ja depressioon

Ma olen väga õnnelik, et olen oma elus üsna vähe puutunud kokku inimestega, kel on mõnd tõsisemat tüüpi psüühikahäire, nagu näiteks alkoholism, narkomaania või depressioon. Kas olen liikunud õigetes seltskondades, teinud õigeid valikuid või on mul lihtsalt vedanud? Olen üsna kindel, et tegelikult on mul lihtsalt vedanud, sest kui ma näen, kui palju on inimesi, kes peavad igapäevaselt võitlema sellega, et nende lähedane põeb mõnd sellist psüühilist häiret, mõistan ma, kui tavaliseks need on muutunud.

Ma pole kunagi ühelegi narkomaanile, alkohoolikule  või depressiooni põdevale inimesele kulm kortsus ülevalt alla vaadanud ega neid hukka mõistnud. Ma ei arva, et nende probleem seisneb lihtsalt selles, et neil on nõrk iseloom. Ma leian, et mingist staadiumist vajub see probleem ikkagi liiga sügavale, et oma viinalembust ise “kaine” mõistusega kontrollida.

Õõvastav on aga see, kui tavaliseks need häired muutunud on ja kui raske on neid põdevaid inimesi ära tunda. Ma mõtlen, kui kohutavalt võib end tunda näiteks Mick Jagger, kes pärast seda, kui tema kauaaegne pruut endalt elu võttis, sotsiaalmeediasse postitas, kuidas ta võitleb sellega, et oma pruudi käitumist mõista. Kuidas ta võib päevast päeva mõelda, et miks ta midagi ei märganud? Ja kuidas aru ei saanud, et naisega, keda ta armastab, on midagi väga valesti? Me ei näe kunagi teise inimese sisse ja on õudne mõelda, et võibolla on ka minu lähedaste peas mõtteid, mis on vastupidised sellele, mida ta välja näitab ...

Minu vanaisa jõi ka kunagi ja päris palju ning päris tihti. Ma ei tea, kas see oli vene aja värk, aga mulle tundub, et tol ajal oli see üsna tavaline, et mees jõi, muutus agressiivseks ja naine ning lapsed elasid pooleldi hirmus. Sest nii on ka minu teise vanaema-vanaisaga ja mitmete tuttavate vanavanematega ka. Vanaema rääkis mulle, kuidas vanaisa end purju jõi ja siis mõne terariistaga toas ringi jooksis, ise vaevu püstigi seistes. Või kuidas ta jahipüssi õlale viskas ja sellega siis juua täis peaga metsa läks. Vanaemal olid lapsed alles väikesed ja ei saanud talle sinna metsa järgi ka joosta. Jõud temast ka üle ei käinud ja ega ei julgenudki vastu hakata, sest siis said ise peksa. Muud üle ei jäänudki, kui vaikselt koju akna alla jääda ja palvetada, et vanaisa ikka tervena koju jõuaks. 

Vanaema rääkis, et tal õnnestus lõpuks küll vanaisa alkoholilembusest priiks aidata, aga selleks kasutas ta igasugu trikke. Ostis apteegist kõhulahtistit ja lahustas selle salaja vanaisa õlle sisse, et vanaisa arvaks, et ta lihtsalt enam alkoholi ei kannata ja et iga õlu lööb põhja alt. Lisaks lahtistile pani vanaema õlle sisse muid kibeda- või halvamaitselisi tinktuure, mis samamoodi vanaisalt õlleisu pidid ära ajama. Lõpuks aitasid vanaisal viinakuradist pääseda ikkagi ravimid, kuid ka sinnamaani, et ta oleks neid nõus ise võtma hakkama kulus periood, mil vanaema tabletikesi salaja toidu sisse peitis, sest vanaisa keeldus neid ise võtmast ja oma probleemi tunnistamast.

Ma olen täna veendunud, et kõik taolised häired, mis on seotud psüühikaga, on haigused, mis ei erine oluliselt füüsilisi häireid põhjustavatest haigustest. Tegemist on ajuhaigustega, mis vajavad samamoodi õiget diagnoosi ja ravi. Ma näen probleemi aga selles, et psüühikahäirete diagnoos määratakse ju ennekõike intervjuu põhjal. Kuulatakse, mida inimene räägib ja vaadatakse, milline ta välja näeb. Arst kuulab, mõtleb ja paneb siis selle baasil diagnoosi, kuidas talle patsiendist mulje jäi. Jah, just mulje. Mitte selle baasil, mida vereproov või röntgen näitas. Just see on põhjus, miks nii mitmed diagnoosid jäävad panemata ja inimesed ravimata. Kui paljud alkohoolikud ja depressiooni põdevad inimesed üldsegi julgevad ja tahavad istuda kuskil arsti kabinetis ja tunnistada ausalt, et “ma joon palju viina” või “ma nutan igal õhtul”. Ei ole ju päris sama lihtne öelda, kui näiteks “mul jalg valutab”. 

Iga inimese lugu, kes psüühikahäiret põeb, on personaalne ja seeõttu peaks ka ravi olema personaalsem ja isikulisem. Ma loodan väga, et ka meditsiin areneb selliselt, et psüühikahäireid oleks võimalik diagnoosida täpsemalt, kui intervjuu põhjal. Senimaani aga loodan seda, et mina ise ega keegi  minu lähedane mõne “kuradi” küüsi ei langeks. Sest ma tõepoolest usun, et kogu meie hullumeelne maailm muutub aina hullumeelsemaks, mistõttu muutuvad aina enamad keldrid narkolaboriteks, mitmed uued Meelerahu OÜd tasulisteks psühhiaatrikabinettideks  ja viinapudelid kättesaadavateks ka suvalistest R-putkadest. Ma väga loodan, et mina oskaksin märgata ja aidata oma lähedast, kes peaks abi vajama. Ja veel enam loodan seda, et kui mina peaksin kunagi mõnda musta auku vajuma, oskaks märgata seda mõni minu lähedane. 

Dane