Dane eksperiment: trenn 3 korda päevas II

Dane eksperiment: trenn 3 korda päevas II

Hommikune, 7.30 alanud trenn tehtud, hommikusöök söödud ja veidike ka tööd tehtud, startisin kell 11.30  juba uuesti  Sparta suunas. 12.00 oli järgmine trenn, YogaFunc. Joogastiile on mitmeid ja see konkreetne treening  koosneb erinevatest joogatehnikatest, mida tehakse muusika saatel.

Hommikune, 7.30 alanud trenn tehtud, hommikusöök söödud ja veidike ka tööd tehtud, startisin kell 11.30  juba uuesti  Sparta suunas. 12.00 oli järgmine trenn, YogaFunc. Joogastiile on mitmeid ja see konkreetne treening  koosneb erinevatest joogatehnikatest, mida tehakse muusika saatel.

Kui mul trenni sõites  eriti motivatsiooni polnud ja kergelt olid isegi külmavärinad ning enesetunne kehv, siis kohale jõudes ja hämarasse saali astudes mu meeleolu muutus. Trenn oli super mõnus, rahustav ja pärast varahommikust kangitõstmist oli lihastele venitamine ka hea. Ma üldiselt lõunasel ajal trennis ei käi, aga tegelikult on tööpäevast selle pooleteisetunni leidmine, et kas siis joogatada või end korra võhmale ajada, päris värskendav. Tööle tagasi jõudes oli nagu teine hommik, olin puhanud ja erksas olekus.  

13.45 sõin ahjukartuleid kodujuustuga ja ühe kakaomaitselise kohupiimakreemi, kohvi jõin ka. Kõht täis, hakkasin uue hooga tööd tegema, enesetunne oli tõesti 5+!

Tunnikese pärast aga oli power mu seest kadunud. Tööd teha lihtsalt ei viitsinud. Vaatasin kella, kontori nurgas olevat diivanit, arvutiekraani ja otsustasin diivani kasuks. Lihased olid kanged ja pea käis kergelt ringi. Pikutasin 15 minutit ja vedasin end siis tagasi arvuti taha, mõtetes muidugi ainult see, et kohe pean autosse istuma ja end JÄLLE trenni vedama. Sel momendil hakkas trennitegemise rõõm minust tasapisi kaduma. 

17.30 astusin sel päeval viimast korda trennisaali, pilatesesse. Rahvast oli väga palju, matt mati kõrval mahtusime vaevalt nii, et sirutades üksteist ei puudutanud. Kuulsin esimest korda pilatesest päris mitu aastat tagasi, see pidavat Madonna lemmiktreening olema. Juba siis guugeldasin seda ja hakkasin kodus ise harjutama. Aga see Youtube’i ja jooniste järgi pilatese tegemine ei ole veeranditki see, mida asi tegelikult endast kujutab. Pilatese eesmärgiks on nõrkade lihaste tugevdamine, pinges lihaste venitamine, painduvuse suurendamine, aga kõige olulisem on kõike seda tehes ikkagi õigesti hingata. Arvasin, et ei jõua pilateses eriti kaasa teha, kõhulihased olid näiteks juba korralikult päeva jooksul vatti saanud. Aga imelikul kombel oli see treening isegi kõigist kolmest kõige mõnusam. Suutsin olla hästi keskendunud. Isegi tasakaaliharjutused, mis tavaliselt mul kõige paremini välja ei kuku, õnnestusid seekord väga hästi. Pärast trenni istusin tükk aega saunas ja vot see tunne, mida ma siis tundsin – aaaah! Selle nimel ma trenni teengi.

Hakkasin siis pärast pikka päeva koju sõitma, käisin veel Selverist läbi, et kodus ka kõhu korralikult täis süüa saaks. Tuju oli hea, päevaga ülirahul ja mõnus-magus väsimus oli ka veidi peal. Jõudsin Järve Selverist umbes  paar kilomeetrit kodu poole sõita, kui märkasin juba eemalt, et minust mõnesaja meetri kaugusel parempoolsest tänavast tuleb auto kuidagi liiga ulja hooga peatee, ehk siis minu suunas.  Jõudsin juba lähemale, aga too sõiduk ei aeglustanud – lasin signaali! Ei midagi, justkui oleks mu signaal hääletu. Auto sõidab täpselt sellisel kiirusel ja sellises suunas, et mulle ette keerata – vajutasin pidureid! Aga tee oli libe ja teine sõiduk liikus minu suunas edasi.  Ja oligi liiga hilja … too auto sõitis otse mulle ette ja mina päris hea hooga talle sisse. Ega midagi, vajutasin siis rahulikult ohukad sisse ja astusin autost välja. Tüüp teisest autost hoidis kahe käega peast kinni ja oli sellise näoga, nagu oleks tonti näinud. Aga kuna minu zenmode oli reaalselt nii hea, et olin isegi seal  ristimikul, -19kraadises külmas seistes ja oma auto juppe pagasnikusse ladudes, täiesti rahulik,  et lohutasin hoopis teist osapoolt, kes telefon kõrva ääres edasi tagasi sammus ja kogu aja pead vangutas.  

Jõudsin oma katkise autoga turvaliselt koju ja veel oli täpselt nii palju energiat, et kiirelt riis ja Parmesani-kana valmis teha ja u 10 minutit telkust „Inglid ja deemonid“ vaadata. Ja siis oli kõik, kell 21.45 ma magasin nagu nott. Hommikuni.

Järgmine päev oli katki sõidetud autost ja väikesest põntsust hoolimata meeleolu endiselt hea, kuid keha oli nii-nii väsinud.  Olin seal ristmikul asjatades ilmselt oma seljale külma saanud, sest seljavalu oli nii kannatamatu, et panin kiiremas korras massaažiaja ja otsustasin, et järgmised 3 päeva trenni ei tee.  Kell 17.00 sain aja 70 minutit klassikaliseks massaažiks Eesti Pimemassööride Ühingu massaažikesksusesse. Ja issand jumal, kui hea see oli. Ma olen ikka omajagu massööre läbi käinud. Nii Eestis kui ka Tais, Malaisias ja Indoneesias, aga ma ütlen ausalt, et see oli midagi ennekogenematut. Ma laususin vaid ühe lause – „selg veidi valutab“ ja mis imekombel mul kõik kõige õigemad punktid kogu kehalt üles leiti ja neid muditi, ei oska mina küll seletada. Ideaalne 70 minutit minu päevast.

Tollele päevale-kahele nüüd, paari päeva möödudes tagasi vaadates, on mul trenniisu endiselt alles. Ja kuigi ei teinud ma tol päeval füüsiliselt just enneolematult raskeid pingutusi, siis väsitas mu keha ja vaimu pigem see, et pidin end ühel päeval 3 korda trennisaali vedama kui treeningud ise. Sellise rahmeldamisega ei ole minu keha ikkagi harjunud, massaaž sobis mulle oluliselt paremini.

Seega ma nüüd ei tea, kas tekitasin teis soovi trenni minna või just vastupidi – võib-olla mõtlete, et kodus istuda ja mitte riskida võimaliku ülekoormusega, on ehk kindlam, aga kui ma suutsin teid natukenegi oma tervise peale mõtlema panna – kas trenni minemise või mõnikord oma enesetunde järg otsustades just ehk mõne trenni vahele jätmise osas, siis usun, et võin oma esimese n-ö katsetuse õnnestunuks lugeda.

Tervislikku veebruari soovides, 

Dane

Eksperimendi I osa loe SIIT