HEIDI RUUL: imelist anti-valentinipäeva kõigile!

17 kommentaari
HEIDI RUUL: imelist anti-valentinipäeva kõigile!

Üldiselt pole mul erinevate pühade ja tähtpäevade suhtes erilisi pretensioone, küll aga on olemas üks tähtpäev, mis mind peaaegu iiveldama ajab ning selleks on otse loomulikult juba uksele (või siis vallaliste puhul jalaga silmade vahele) taguv valentinipäev. Kui sina kuulud nende rõõmurullide hulka, kes 14. veebruaril end suurest vaimustusest saadetuna lõuast päkani roosasse mähivad, siis ole pai ja ära parem edasi loe! 

Üldiselt pole mul erinevate pühade ja tähtpäevade suhtes erilisi pretensioone, küll aga on olemas üks tähtpäev, mis mind peaaegu iiveldama ajab ning selleks on otse loomulikult juba uksele (või siis vallaliste puhul jalaga silmade vahele) taguv valentinipäev. Kui sina kuulud nende rõõmurullide hulka, kes 14. veebruaril end suurest vaimustusest saadetuna lõuast päkani roosasse mähivad, siis ole pai ja ära parem edasi loe! 

Valentinipäev tuleks ära keelata või siis vähemalt koos söödavate stringide, läägete südamekujuliste maiustuste, supermarketi poolsurnud tulbikimpude ja Leonardo DiCaprioga kahurisse toppida ning sellelt planeedilt minema lennutada. Ma võin hetkel kibestununa näida, kuid tõesti, kellele seda päeva siis tegelikult vaja on? Paaridele, mille osapooled teineteist ülejäänud 364 päeval aastas napilt välja kannatavad? Sulle? Mulle? Ei ole ju! 

Mina tähistan sel päeval ainult ühte püha ja selleks on anti-valentinipäev! Ärge saage minust nüüd valesti aru – romantika võib kohati üsna meelierutav olla. Ma ei ütleks eales ära heast šokolaadist, jalutuskäigust uduses pargis või kirglikest suudlustest paduvihmas, aga kui sa tõesti kedagi armastad, siis tuleks seda ju iga pagana päev teha?! Või olen ma millestki valesti aru saanud? Üks spetsiaalselt paaridele disainitud päev aastas ei too endaga kaasa midagi muud, kui paaniliselt rõõmust kargavaid lillemüüjaid ja hunniku Bridget Jonesi kloone, kes enamike poodide veinivarud endale koju teleka ette tassivad – seda kõike õilsa eesmärgiga hiljem HD ekraanilt vaikselt veepinna alla kaduvat DiCapriot vaadata ja igaks kümneks juhuks paar pisarat poetada! Kõige eelneva jaoks pole ju ometi vaja ühte kindlat kuupäeva määrata…

Mainisin enne, et mul on lähenevaks valentinipäevaks üks pisut riukalik plaan – kutsuda külla kõik tuttavad, kes seda tähtpäeva sama nurga alt näevad. Veedaks kõik koos ühe ägeda õhtu! Eelmisest suhtest toibujad saaksid näiteks oma eksidele sarnanevaid voodoo nukke vorpida (ja neid siis hiljem soovi korral nõeltega torkida) ning purunenud südamete kujulisi küpsiseid valmistada. Vaataks “Titanicu” asemel “Gone Girl’i” ja oleks muidu erakordselt toredad – parim viis näilise armastuse laine eest põgenemiseks. 

Olgem ausad, valentinipäeva näol on tegelikult tegemist ju armastuse paroodiaga. Kui kallim ei too sulle kahemeetrist plastikust roosi või ei kingi kaarti, millel seisab, et oled kõigi teiste päevade hulgas ka 14. veebruaril tema jaoks kõige olulisem inimene maailmas, siis hakkavad taldrikud justkui võluväel mööda kööki lendama! Veel kord – kellele seda vabakutseliste seebikat vaja on?! 

Mäletan hästi üht aastatetagust valentinipäeva (jah, oli aeg, kui ka minul oli päris oma mees). Tüüp pingutas tookord ikka üpris korralikult. Hommikune kohv tuli justkui iseenesest voodisse, terve päeva vältel leidsin erinevatest kohtadest pisikesi sedeleid, mis endal maailma kõige armsamaid sõnumeid kandsid. Õhtul viidi mind loomulikult ka kohustuslikule õhtusöögile. Kõik oli iseenesest täitsa tore, aga paraku ülejäänud aasta jooksul ei suutnud ta ennast kordagi kokku võtta, pigem vastupidi – kutt lammutas lakkamatult mööda kasiinosid ringi ja toitis meie ühise rahaga igat kolmekümne kilomeetri raadiuses asuvat mänguautomaati. Unistuste mees, või mis?

Olen korduvalt mõelnud, kas minu suhtumine valentinipäeva muutuks, kui ma mingisuguse ime läbi leiaksin mehe, kes kingiks roose ja südamekujulisi šokolaadikarpe? Võibolla lennutaks mu päevaks Pariisi? Kraabiks noaotsaga hommikuse röstsaia sisse “Ma armastan sind”? Jah, ma võtaksin need lilled ja šokolaadisüdamed vastu. Pariisi läheks ka jube hea meelega ning tõenäoliselt ei jääks ka hommikusöök imala täienduse tõttu söömata. Aga kui ta oma kiindumust mulle ainult ühel päeval aastas põhimõtteliselt kohustuslikus korras näitaks, siis no sorry, aga millest me üldse räägime?! 

Kui juba armastada, siis tuleks seda teha iga jumala päev, mitte kord aastas! Armastada tuleks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Kogu hingest. Iga keharakuga. 

Imelist anti-valentinipäeva soovides

Heidi Ruul