HEIDI RUUL: keerame kõik pahupidi ehk mis juhtuks, kui naised maailma valitseksid

Olen tihti mõelnud, mis juhtuks, kui kõik naised ärkaksid homme hommikul meestena üles ning vastupidi - mehed naistena. Kuna see mõte kisub iga jumala kord liiga keeruliseks, siis otsustasin seekord lihtsama tee valida ja küsida, milline oleks maailm, kui kogu võim kuuluks ainult naistele? Mulle isiklikult tundub, et maailmast saaks sel juhul kohe kordades parem paik! Ma ei taha ega oskagi kõigi eest kõneleda, kuid tean, millised muutused ise esmajärjekorras läbi suruksin. 

Mehed on naistele tänapäeval üsna konkreetsed parameetrid seadnud. Kui sa ei kaalu 55 kilo ja sinu mõõtudeks pole 90-60-90, siis jääb mulje, nagu oleks midagi valesti. Tegelikult ju ei ole! Kõik on pagana hästi, aga sellegipoolest kuskil nagu midagi kripeldaks, eks ole. Just seetõttu tõstaksin ma esimese asjana naiste normaalkaalu 55 kilogrammilt 65 peale. Miks? Sest kui muidu ulatab hea naine oma televiisorist spordivõistlusi vaatavale kaasale lahkelt õllepudeli ja paki kartulikrõpse, siis teise muudatusena tooks mees diivanil lesivale ja telekat vaatavale naisele klaasi veini ja juustuvaliku ning me peame saama neid hüvesid rahuliku südamega nautida! Samal ajal, kui naine klaasistunud pilguga diivanil lõõgastuks, istuks mees otse loomulikult tema kõrval ja ragistaks ajusid, proovides iga hinna eest välja selgitada, millest naine hetkel küll mõelda võiks. Kõiki mehi hinnataks ainult nende välimuse ning naisi saavutuste põhjal!

Kuna härrased pole reeglina komplimentide jagamisel just eriti agarad, siis teeksin haridusministrile piduliku ettepaneku hakata juba pisikestele poistele õpetama, kui lihtne on tegelikult öelda selliseid asju nagu “Loomulikult näed sa lummav välja”, “Sa oled nii ilus”, “Ma pesen täna ise nõud ära” või “Ma armastan sind”. Kõik mehed, kes täisealisena neid väljendeid igapäevaelus ei rakenda, võetaks vastutusele täiesti uue paragrahvi alusel, mille eest ette nähtud karistuseks oleks kahenädalane laager, kus neid teadmisi uuesti vajadusel käsi väänates meelde tuletatakse. Kui ka laagrist pikemas perpektiivis kasu pole, siis on naistel täiesti lubatud vihastada. Kohe korralikult! Kui asi poolkogemata käest läheb ning pisut kriminaalseks kisub, siis saaks kohtus enda vabanduseks täiesti vabalt menstruatsiooniperioodi kasutada ja see oleks igati arvestatav argument! 

Ka igapäevase lugemismaterjaliga tuleks midagi ette võtta. Väikesed tüdrukud saaksid oma öökapile raamatu “Lumivalgeke ja seitse kuuma kutti” ning ajakiri Playboy sisaldaks ainult artikleid, ilma igasuguse pildimaterjalita. Kuigi meeste lemmikajakiri üllatas alles uudisega, et nad lõpetavad alasti naiste fotode avaldamise, arvan ma, et see pisike pitsist triip neiu ilusa tagumiku peal ei muuda reaalsuses olukorda kuidagi paremaks - seega pildid välja ja kõik! 

Mis nüüd keskeakriisi ja menopausi puudutab, siis järgneva lahenduse üle oleksid mehed ilmselt kõige õnnelikumad. Levinud süžee: neljakümnendates meestel sõidab katus ära (tihti juhtub see kummalisel kombel katuseta autos sõites) ja nad asuvad endast poole nooremaid naisi taga ajama, samal ajal kui nende naised kodus kuumahoogude käes vaevlevad. Sellel oleks igaveseks lõpp! Kui võim oleks naiste käes, siis kannataksid mehed menopausi küüsis ning naised ajaksid samal ajal juuksed tuules lehvides, kabriolettidega kahekümneaastaseid noormehehakatisi taga.  

Kuidas siiani tundub? Õiglane? Naiste jaoks võibolla isegi jah, kuid meeste jaoks - tõenäoliselt mitte. Miks siis mehed arvavad, et eelnevate põlvkondade stereotüüpsed valikud on miski, mida kindlasti järgida tuleks? Kõige parem lahendus oleks see, kui mehed ja naised püüaksid iseendale truuks jääda ning oma sisetunde järgi käituda. Kui me suudaksime unustada kõik totrad stereotüübid, mis hetkel tahes-tahtmata igapäevaselt meie elu mõjutavad. Vanemate põlvkondade peale vaadates on selgelt näha, et osad valemid, mille järgi elatud sai, on ilmselgelt vigased ning karjuvad korrektuuri järele! Korrigeerime siis! Proovime teisiti! Leiame endas julguse seda teha. Alustame iseendast. 

Heidi Ruul

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2015