HEIDI RUUL: meestest, naistest ja sellest, miks meil kraanasid vaja on

HEIDI RUUL: meestest, naistest ja sellest, miks meil kraanasid vaja on

Paar päeva tagasi veidrast unest ärgates oli mulle saabunud üks kõige inspireerivamatest sõnumitest, mis ma kunagi üldse saanud olen. See on ka loogiline, sest saatjaks oli minu elav ja hingav Inspiratsioon isiklikult. Inimene, kes suudab lihtsa vaevaga must-valgele terve värvispektri lisada.

Paar päeva tagasi veidrast unest ärgates oli mulle saabunud üks kõige inspireerivamatest sõnumitest, mille ma kunagi üldse saanud olen. See on ka loogiline, sest saatjaks oli minu elav ja hingav Inspiratsioon isiklikult. Inimene, kes suudab lihtsa vaevaga must-valgele terve värvispektri lisada. Keegi, kes tuleb ja raputab su ärkvele.

Teate, mulle kohutavalt meeldivad inimesed, kes suudavad end kuidagi loominguliselt väljendada. Neid ümbritseb hoopis teistsugune energia või aura või nimetagem seda siis kuidas keegi parasjagu soovib. Üks selline eksis minu suureks õnneks juba üle pooleteise aasta tagasi minu ellu ära. Ise ta tõenäoliselt seda “eksimiseks” ei nimetaks, aga see selleks. Tema mõtted liiguvad alatihti hoopis müstilisi radu pidi ja ma naudin igat hetke, kui mul õnnestub nendest mõtterännakutest osa saada.  

Mulle tundub, et äärmiselt isekas oleks neid mõtteid vaid kahe inimese teada jätta ning just sellepärast otsustasingi, et tirin selle piinatud geeniuse poolvägisi kapist välja ning annan ka teistele naistele (või äkki ka mõnele mehele) võimaluse Härra mõttelennust, ehk minu hommikusest äratusest, osa saada.

Siin see on:

Üks mu sõber ütles kunagi, et kui sa ei suuda pidada 35 minutit loengut roostetanud raudnaela tähtsusest Nõukogude Kommunistliku Eesti majanduse elavdamisel, ilma et sa ühtegi mõtet kordaks, pole sa miski filosoof ega kõnemees. Ma võiksin alustada tolle raudnaela tähtsusest, aga kahtlustan, et umbes kolmandal minutil kaotaksid sa siis nii minu kui ka mu mõtete vastu igasuguse huvi. Seega luba, ma kirjutan sulle meestest ja naistest ning sellest, miks maailmas on kraanasid vaja. 

Siiani on kõik üheselt mõistetav. Hoiatan ette, et edasi läheb juba tunduvalt keerulisemaks ja minu arvates seeläbi ka tunduvalt põnevamaks.

Universumil tekkis üks kaval plaan (kui mitte öelda kõikide aegade kõige kavalam plaan üldse) – ta otsustas jagada ennast lugematuteks osadeks väikesteks tükkideks, kes kõik olid justkui imetillukesed koopiad temast endast ja siis lennutas need hiiglama suure kärtsuga erinevatesse suundadesse laiali. Teadlased on asunud seda nimetama suureks pauguks – aja ja ruumi sünniks. Need väikesed osakesed on aga saanud nimeks hinged, ning nüüd, mil sai eksisteerima ka materiaalne reaalsus, otsisid need hinged endile füüsilised kehad ja asusid muuhulgas elama meie kaunile planeedile, võttes endale igasugu vorme. Nendest vormidest peamised jagunesid aga kaheks: mees- ja naispooleks. 

Ma usun nimelt, et kui üleüldse otsida meie elule mingit mõtet, siis võiks see seisneda selles, et mõista paremini seda, kes või mis me tegelikult oleme – me pole pelgalt lihatükikesed kaootilises maailmas, keda juhivad tungid, hirmud ja ihad, vaid et me oleme ikkagi midagi suuremat, et me oleme siiski Universumi osad. 

Teatavasti on iga lauamäng, nagu ka ükskõik milline teine mäng, alati kõige huvitavam just siis, kui seda esimest korda mängida. Kuidas siis teha nii, et selle ühe ja sama mängu mängimine oleks igal korral sama meeliülendav, erutav ja põnev kui esimesel korral? 

Universumil tekkis siinkohal teine hämmastav idee. Ta nimelt otsustas ennast tükkideks jagades mähkida need enda tükikesed (meie hinged) unustuselooriga, mis paneb meid oma kuninglikku päritolu unustama. Seepärast käitume me tihtipeale kui pärdikud loomaaias: ajame võidu banaani taga, hoolimata sellest, kas me astume teineteisele saba peale või lööme kellegi silma siniseks. Unustades oma tegeliku päritolu ja kuninglikud võimed luua enda reaalsust sama elegantselt ja mänguliselt nagu Universum seda teeb, avaneb igaühel võimalus omas tempos seda kõike uuesti avastada – nii saamegi seda universaalset mängu igal korral (igas elus või taaskehastumises) aina uuesti mängida, jõudes iga korraga tegelikkusele pisut lähemale.

Olles üksteisest täiesti erinevad, on mehed ja naised justkui punased ja sinised nupud mängulaual – mõlemad on täpselt sama head ja väärtuslikud. Vahel saavad nad mängulaual samu radu, mõnikord erinevaid radu pidi käia. Kraanade, või siis mängulaua tõstukite, vajadus seisneb eelkõige selles, et kui me oma mängudesse liiga tõsiselt süveneme ja neisse nii sisse elame, et mängu mängulisust unustama kipume, on vaja meil natist kinni võtta ja meid vastavalt paar ruutu edasi või tagasi tõsta – selleks, et meie mängulust ei raugeks.

Eelnevat sumbuurset juttu kokku võttes tahan ma öelda, et mul on suur rõõm tervitada sind oma universaalsel mängulaual ja avaldada sulle lootust, et ma ei löö kõiki teisi nuppe sinu omal ümber. Mulle meeldiks, kui me saaksime seda mängu kas siis lühemat või pikemat aega koos mängida ning sellest kõigest suurt rõõmu tunda.

Olles seda kirja praeguseks umbes tagasihoidlikud 48 korda lugenud, tundub mulle, et Härral võib õigus olla. Mis siis, kui me olemegi igapäevasest pahnast nii pimestatud, et ei suuda või oska enam suuremat pilti näha? Mängud on nautimiseks, armastus on nautimiseks – ükskõik kas see kestab siis ainult mõne nädala, viimse hingetõmbeni või ehk isegi veel kauem… 

Miks me kiusame end mõtetega, mis meid suure tõenäosusega veel suuremasse segadusse ajavad? Miks me ise vabatahtlikult pimestavat pahna juurde toodame? Tegelikult ju puudub igasugune vajadus mõelda sellele, kuhu mõni suhe või valik sind siis lõpuks viib. Ükskõik kui väga ka tahaks, ei suuda me neid vastuseid eales välja mõelda – me saame vaid oletada. Ainuke võimalus on elada hetkes, päev korraga, ning vaadata, millisesse suunda ja kui tugevasti tuul parasjagu sinu purjeid puhub.

Heidi ja Inspiratsioon