HEIDI RUUL: miks inimesed sellised tõprad on?!

Minult on korduvalt küsitud, et miks ma kunagi olulistest asjadest ei kirjuta. Kelle jaoks mis parasjagu oluline on, eks ole? Kuid ma teen täna katsetuse. Vaatame, mis juhtub, kui ma proovin tõeliselt olulisel teemal kirjutada. Kirjutaks näiteks poliitikast? Või kütusehinna tõusust? Ei, need teemad pole piisavalt tähtsad. Majandus? Ka mitte. Olukord tööturul? Mõttetu. Pagulased või moslemid? Võibolla? ISIS? Seda pole nagunii varsti enam esialgsel kujul olemas. Oh, tean! Kirjutaks riigikoguliikmete kuluhüvitistest! Keda huvitab?! Teate, räägime hoopis sellest, miks inimesed sellised tõprad on?! Minu arvates on see üsna oluline teema. 

Viimaste päevade jooksul on minus võimust võtnud seletamatu vastikustunne inimeste vastu. Meie hulgas valitseva lühinägelikkuse, egoismi ja silmakirjalikkuse vastu. Inimeste vastu, kes katavad oma Facebooki profiilipildi trikolooriga, ise samal ajal kurtes selle üle, et ta ei saanud endale juuksurisse sobivat aega või et boyfriend on jälle mingi jamaga hakkama saanud. Mõni muretses samal ajal paaniliselt selle pärast, mida hommikul selga panna ja mõned arvasid, et oleks mõistlik kõik ettejuhtuvad välismaalased kas verbaalselt või füüsiliselt läbi kolkida - igaks juhuks, Eesti nimel! Silmakirjalikud tõprad või siis tüüpilised eestlased? 

Alles paar aastat tagasi arvasin, et eestlase näol on tegemist suuremeelse ja ühtehoidvust hindava inimesega. Inimesega, kellest lausa õhkub väärikust. Täna kirjeldaksin teda juba hoopis teistmoodi. Keskmine eestlane hakkas laupäeva hommikul sõpradelt uurima, kuidas enda pildile trikoloori saada - ta ju nägi, et üle poolte tuttavatest oli selle kuskilt juba saanud - vooluga peab kaasa minema! Keskmine eestlane tunneb südamest kaasa, teadmata tegelikult, mida tähendab lühend ISIS ja ta ei oska tõenäoliselt isegi kaardil Süüriat positsioneerida. Välkküsimus - mis on Süüria pealinn? Ei guugelda! Keskmine eestlane on ka vene keelt rääkiv kodanik, kes siiralt rõõmustas, nähes Stenbocki maja vene lipuvärvides ja jäi arusaamatult seisma, kui mööduja mainis, et tegemist on Prantsuse lipuga, näitamaks toetust terrori all kannatanud prantslastele. 

Keskmine eestlane itsitab pihku, kui temast kõrgemat palka teeniva naabri uuel autol küljepeegel maha sõidetakse. Ta pöörab pilgu enda kinganinadele ja hoiab oma maisest varast kümne küünega kinni, kui teist värvi nahaga persoon vastu juhtub jalutama. Keskmine eestlane pöörab tülgastusest pea, kui silmab kahte täiskasvanud meest omavahel käsi hoidmas. Ta kirub pühapäeval saunas istudes kõiki ja kõike, kes või mis talle mingil põhjusel ei meeldi. Kui tal sauna pole, siis avab ta mõne veebilehe ja elab end sealses kommentaariumis välja - tasuta teraapia, sest keskmisel eestlasel ei ole nii palju raha, et regulaarselt teraapias käia (ärme unusta, et selles saab ainult riiki süüdistada, mitte iseennast!). Keskmise eestlase elu suurimaks eesmärgiks on läikiv bemar, ridaelamuboks, kuldne retriiver ja naabrist kaunim lillepeenar. Ja kui naabri oma kenam on, siis on naaber tõbras! Vastik tüüp, sest nüüd peab tema ees lipitsema. Tõbras! Miks inimesed sellised tõprad on? Sest võidab see, kes suudab saada asju. Kasvõi tõpraks olemise hinnaga. Eriti tõpraks olemise hinnaga, sest see näitab ju ühtlasi ka sihikindlust!

Tõprus on uus sõprus. Tõbras leiab tõpras sõbra. ISIS on hulk samade huvidega tõpraid, üle laipade eesmärgi suunas minejaid. Muster on sama, eesmärk on erinev. Seda mustrit PEAB muutma.

Mis juhtuks, kui alates homsest oleks kõik inimesed uuesti sõbralikud? Siiralt, ilma igasuguse tõpruseta! Seda igaühega, kes on siia ilma sündinud samal teel nagu sinagi. Mis oleks, kui me ei laseks end enam ebaolulistel asjadel kõigutada? Las need poliitikud teevad rahus oma tööd - ise me oleme selle seltskonna antud tööd tegema valinud. Igaüks meist võiks olla nende asemel - vaevalt, et siis millegi üle nuriseksime. Aitame inimesi, kes abi vajavad, ja seda olenemata nende usust, rassist või seksuaalsest orientatsioonist. Aktsepteerime neid sellistena, nagu nad on. Õpime neilt midagi! Kas tõesti on nii pagana raske olla hea inimene? Avatud? Leplik? 

Mul oli paar päeva tagasi privileeg intervjueerida ühte ääretult toredat noormeest, kes saatuslikul reedel Pariisis sündmuste keerises viibis. Tema hingel oli tegelikult ainult üks asi ja imelikul kombel on täpselt seesama asi juba mõnda aega ka minu hinge kriipinud - me peame üksteist hoidma! Me peame üksteist inspireerima, mitte sihitult solvama, kadestama või mis kõige hullem - tapma. Inimesed ei tohi enam kauem tõbrastena käituda!

Ja lõpetuseks paar natukene minulikumat lauset. Kõigi jaoks on kuskil keegi, kes paneb meid ennast paremini tundma, kui me ehk väärt oleme ja meie poolt oleks ainult õiglane anda sellisele inimesele just seda, mida ta kõige rohkem ootab - avatust ja ausust.

Aga see igapäevane tõprus, see on risti tee peal ees…  

Heidi Ruul