HEIDI RUUL: mis juhtub, kui lapsele seksiga vahele jääda
Lapsed ja seks on kaks sõna, mis reeglina samasse lausesse sattudes üsna kriminaalse kõla võivad saavutada. See risk tuleb aga võtta, sest mida muud siis tegema peakski, kui lapsed on, aga seksida tahaks ka! Seksi hinnas hoidvatel lapsevanematel ongi vist üldiselt kaks varianti: oodata, kuni põnnid magama jäävad, või nad vanavanemate juurde koonduslaagrisse saata. Või siis kõigest hoolimata lihtsalt inimene olla ja täpselt sama inimlikult hommikul kallima kallal ragistades lapse süütule silmapaarile vahele jääda – just nii minuga juhtuski.
Lugu ise on üsna lõbus, aga ometigi olen ma tegelikult üsna kahevahel – kas seda on ikka okei jagada või peaks selle kogu täiega hoopis sügavale maa alla matma ning igaveseks kõigi asjaosaliste mälust kustutama. Kuna ma tahan siiralt loota, et ka teistel on kunagi midagi sarnast juhtunud, siis panen kõik siiski üsna toorelt ja ausalt kirja.
Vaadake, teate küll neid pikki hommikuid nädalavahetusel – laps magab, sina ise kipud ikka varem ärkama kui tegelikult tahaks. Mees magab ilmselt veel sügavamalt kui kõrvaltoas unelev tegelane. Aga mis sellest, oleks täna hommikul aasta naine ja kasutaks hetke ning ärataks härra meeldivalt üles?! Mõeldud-tehtud! Hommikune seks, millele järgneb tass kuuma kohvi ning pannkoogid vahtrasiirupiga, on minu jaoks vaieldamatult parim valem õnneliku päeva alustamiseks. Peale seda tahaks tagasi voodisse roomata ja veel mõnda aega mõnusalt kaisutada, aga ei saa, sest ainus vaba päev on otse loomulikult algusest lõpuni erinevaid kohustusi täis pikitud. Nii ei jäägi muud üle, kui ennast ülehelikiirusel valmis sättida, kogu pere autosse pakkida ning suund vanematekodu poole võtta.
No ja nüüd kujuta ette järgmist situatsiooni: muusika mängib, pea on mõtetest tühi, laps on vahelduseks vait (nagu täiesti tasa), silmanurgast paistab päike, kallima käsi on põlve peal – kohutavalt hea on olla! Ja siis kaks minutit hiljem murrab tagaistmel olev tegelane vaikuse ja küsib härra käest nii muuseas sellise küsimuse: „Kuule, miks sa enne imelikku häält tehes minu emme peal hüppasid???” Vot just sel hetkel koitis mulle, miks lapseke terve tee nii kummaliselt vaikne oli olnud – ta sai hommikul meile märkamatult ilmselgelt eluaegse trauma osaliseks!
