HEIDI RUUL: TEMA ongi nüüd see õige?! Või siis mitte…

HEIDI RUUL: TEMA ongi nüüd see õige?! Või siis mitte…

Armastus on midagi täiesti imelist. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et iga inimene loodab seda tundes, et see kestab igavesti. Kuri tõsiasi on aga see, et nii see kahjuks siiski pole, vähemalt mitte kõigi jaoks. Aga miks siis suhted läbi saavad? Kuhu armastus kaob? Kuidas saab kahest inimesest, kes alles olid nõus üksteise eest kasvõi kuulirahe ette hüppama, kaks praktiliselt võõrast inimest, kes ei julge enam üksteisega isegi mitte nelja silma all kohvile minna? Miks see nii on? Kas see üldse oli armastus? Kuidas endale kõige selle eest lõpuks andestada?

Armastus on midagi täiesti imelist. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et iga inimene loodab seda tundes, et see kestab igavesti. Kuri tõsiasi on aga see, et nii see kahjuks siiski pole, vähemalt mitte kõigi jaoks. Aga miks siis suhted läbi saavad? Kuhu armastus kaob? Kuidas saab kahest inimesest, kes alles olid nõus üksteise eest kasvõi kuulirahe ette hüppama, kaks praktiliselt võõrast inimest, kes ei julge enam üksteisega isegi mitte nelja silma all kohvile minna? Miks see nii on? Kas see üldse oli armastus? Kuidas endale kõige selle eest lõpuks andestada?

Olen viimase paari kuu jooksul kummaliselt palju oma vanu suhteid lahanud ja tahes-tahtmata kerkib üks neist eriliselt esile. See, mis mu usu siirasse, tingimusteta armastusse suures osas purustas. Mind painab ainult üks küsimus, millele vastuse saamine on umbes sama keeruline ülesanne nagu tumedate juuste heledaks saamine – kas see oli üldse armastus? Päris armastus. Mulle justkui tundus, et oli – täpselt selline, nagu peab, täpselt nii eriline, nagu peab, ja vähemalt nii kuradi sügav, nagu peab. 

Tark mees taskus väitis mulle täna, et tead, naine, armastus saab eksisteerida vaid kahe inimese vahel. Jah, ta ütles mulle sadu kordi, et ta armastab mind. Veel tihedamini juhtus seda, et ta näitas oma armastust tegudes. Ka mina kinnitasin talle lakkamatult, kui oluline ta minu jaoks on. Kui imeline ta läbi minu silmade on. Ma pole teda küll umbes kaks aastat näinud, aga pagan – ma näen teda ikka veel täpselt samamoodi (kui need mõned lisandunud kilod välja aravata — see uus naine peab ikka üks tõeliselt tegija Köögi-Kata olema, küll Facebook juba teab). Asju, mis meile teineteise juures närvidele oleksid käinud, ei eksisteerinud (kui kuri ämm ja minu rumal komme sinu kohvitassi sisse liiga palju piima toppida, välja jätta).  

Kuid isegi siis saab kuskilt midagi valesti minna, nii kuradi valesti… Tegelikult ongi vist nii, et see minu pidev tõmblemine (mis ju peale kõnealust lahkuminekut alguse saigi) ja millega ma siin teid kõiki viimase aasta jooksul aeg-ajalt kursis olen hoidnud, ongi tingitud sellest, et ma lihtsalt püüan elu eest kogu endiselt kummitava koorma eest peitu pugeda. Just sellepärast olen ma kolme nädalaga võimeline kellessegi nii ära kiinduma, et võiksin käsi südamel vanduda, et vot, just TEMA ongi nüüd see õige! Aga ei ole. Ka järgmine pole. Ega ülejärgmine. Või üle-eelmine. Keegi ei ole, vähemalt mitte seni, kui olen suutnud sellele magusale valule, mis talle mõeldes rinnus pakitsema hakkab, lõpu teha. Selleks tuleks esimese asjana endale andeks anda. Kõige eest. Aga kuidas ometi? 

Mismoodi on võimalik endale andestada millegi eest, mis terve sinu elu pea peale pööras? Kõik eksisteerivad seinad laiali lammutas? Millegi eest, mis justkui imes su kaheks päevaks köögipõranda külge, katkine klaas käes, elu ja surma piirile kõõluma? Kuidas on võimalik endale andestada, kui sa tead, et oled kõige juhtunu eest ainuisikuliselt vastutav? Kuskil paralleeluniversumis oleks kõik ilmselt ikka veel hästi. Sellises universumis, kus ma seitset viga sekundis teinud poleks…

Ma muudkui korrutan, et inimene peab olema suuteline selleks, et endale ausalt, ilustamata otsa vaadata, leppida endaga sellisena, nagu ta parasjagu on, või siis teha vastavad muudatused, et peegelpilt endale meeldivamaks saaks. Muudkui korrutan, olles ise selles veel ÄÄRMISELT nõrk. Aga ma harjutan ja ei anna enne alla, kui kõik rumalad otsused saavad ühel ilusal päeval (või ööl) endale andeks antud. Mingu selleks siis kasvõi järgmised viiskümmend aastat…

Iga viimne kui üks. 

H.