Reklaam sulgub sekundi pärast

HEIDI RUUL: vallaliseks olemise pikad ja lohisevad miinused

Teate, ma ei jõua enam kauem teha nägu nagu vallaliseks olemine oleks mingit sorti lust ja lillepidu - tee, mis tahad, aga nii see pole. Muidugi on sellel omad võlud, aga juba üsna mitmendat päeva oma kehatemperatuuri neljakümne kraadi pealt tagasi normaalsuse piiridesse saada üritades tuleb tunnistada, et praegu ei tahaks küll muud, kui lihtsalt kedagi, kes kõik need tatilapid kokku korjaks, vaheldumisi Coldrexi ja seda pagana kanasuppi keedaks ning muuseas kõige eelneva kõrvalt ka aeg-ajalt pai teeks.

Teate, ma ei jõua enam kauem teha nägu, nagu vallaliseks olemine oleks mingit sorti lust ja lillepidu - tee, mis tahad, aga nii see pole. Muidugi on sellel omad võlud, aga juba üsna mitmendat päeva oma kehatemperatuuri neljakümne kraadi pealt tagasi normaalsuse piiridesse saada üritades tuleb tunnistada, et praegu ei tahaks küll muud kui lihtsalt kedagi, kes kõik need tatilapid kokku korjaks, vaheldumisi Coldrexi ja seda pagana kanasuppi keedaks ning muuseas kõige eelneva kõrvalt ka aeg-ajalt pai teeks.

Ma ei tea, kas asi on kõrges palavikus või selles, et mul sai lõpuks vallalise elu ilustamisest lõplikult villand, aga no tõesti - teatud hetkedel oleks ikka jube hea suhtes olla. Näiteks siis, kui tualettpoti veekast otsad annab, kui seinas olevast stepslist kummalist (ning pisut hirmutavat krõbinat) kostub või kui sa isegi toolil seistes lambipirni vahetama ei ulata. 

See pole praegu mingisugune ulg teemal “tahan homme mehele” (sest ma ei taha), küll aga on see üdini aus ülestunnistus selle kohta, et nagu ka iga teise asjaga siin elus, käivad ka vallalise eluga kaasas mõned üsna pikad miinused. Kui öösel külm hakkab, siis ei saa muuseas kellegi kaissu sooja pugeda, vaid tuleb end voodist välja ajada, kapist kolm lisatekki ja paar villaseid sokke üles otsida. Kui parasjagu üksinda kokata ei viitsi, siis tuleb mehe asemel rösteriga tarku mõtteid vahetada. Nädalavahetusel väljas olles tuleb kojuminekuga võimalikult pikalt venitada, sest sa juba tead, mis sind kodus ees ootab (õigemini ei oota). Lõpuks koju jõudes järgneb klassikaline ja kurval kombel üsna armsaks saanud rituaal: kingad nurka, pudel vett külmikust kaasa, voodisse, padi kaissu ja padjapüüri märjaks ulguma! Aga kui kaua üks inimene niimoodi jaksab? Ilmselgelt VÄHEMALT paar aastat - siin ma ju endiselt olen, toimiv, ja seda isegi keskmisest mõned pügalad kõrgema kehatemperatuuriga.

Olgem ausad, neid naisi, kes meheta elada ei oska, on meeletult palju. Nad hüppavad kõige eelneva vältimiseks pea ees ja sukki vahetamata ühest suhtest teise. Olgu nende lohisevate miinustega kuidas on, aga minu arvates on selline purjus känguru kombel kargamine tunduvalt hullem kui (mõnikord kaootiline) vallaliseks olemine. Sellistel naistel pole surmatunnini aimu, kes nad üldse sellised on. Vallalise elu annab aga igaühele piisavalt aega iseendale otsa vaatamiseks. Mõnel meist läheb enda mõistmiseks ja tundmaõppimiseks rohkem, mõnel vähem aega. 

Üks on kindel - ma annaks igale vallalisele naisele pikemalt mõtlemata karika! Sellise, mis sümboliseeriks kõiki kurbi õhtuid, millele järgneval hommikul oled suutnud naeratuse kõrvuni manada. See oleks preemia iga pagana lambipirni vahetuse ja palavikus mööda apteeke tuiatud minuti eest. Selle eest, et suudad olukorras, milles keskmine mees oleks endale juba kaheksa korda kiirabi kutsuda jõudnud, end kööki vedada, kümne küünega köögitasapinnast kinni hoida ja niimoodi neetud kanasuppi keetma hakata! Tõsiselt, ma tahaksin praegu IGAÜHT neist naistest kallistada, aga kuna see pole ilmselgelt reaalne, siis annan teile omalt poolt selle kujuteldava karika (millest võib vabalt mõni õhtu kujuteldavat Merlot'd juua - win!).   

Ma tean üsna mitut suhtes naist, kes mõnikord oma vallalise aega taga igatsevad ja võin põhimõtteliselt pea pakule panna, et mina ise teeksin seda nende olukorras olles ikka kordades tihedamini. Ma tõesti pole täna enam kindel, kas minust üldse kunagi üdini “tõsise suhte” materjali saab. Vallalise vabadus on tegelikult ju üks tõeliselt äge asi - paari pika ning lohiseva miinusega. Aga kui külma öö saabudes villased sokid juba voodisse pugedes ennetavalt jalga tõmmata, kanasupp mõnest restoranist kulleriga koju tellida, teha kiired kõned santehnikule ning elektrikule, siis milleks üldse ühel naisel meest vaja on?

Õigus küll, need pagana tatilapid… ja pai.

Heidi Ruul