HEIDI RUUL: “Vaprad ja ilusad” ehk elu nagu seebiooperis

Mõnikord ei mahu mulle lihtsalt pähe, et Eesti nii pagana väike on. Kõik teavad kõiki! Kui üks sõber mulle paar päeva tagasi tunnistas, et tahaks endale leida naise, kellega tal ühine tutvusringkond puuduks, siis sähvatas peas ainult üks mõte: Eestis pole see vist küll võimalik. Siin on elu kohati hullem kui mõnes Mehhiko seebikas. Näiteks leiad lumehangest juba hõivatud, kuid üsna ägeda mehe. Siis selgub, et tema naise parim sõbranna on juhuslikult sinu keskkooliaegne parim sõbranna ja nagu sellest veel vähe oleks, siis hangest avastatud kullatükk on veetnud kolmandiku oma elust sinu eksiga samas liivakastis mängides. Minu ainuke küsimus on, millal keegi trepist alla kukub? Oodake, see on ju ka juba juhtunud! 

Mäletan, kuidas ma pisikese plikatirtsuna pidevalt vanavanemate pool aega veetsin. Kolm tundi õhtust olid selles majas pühad ja need kulusid seebikate vaatamisele. Mäletan ka seda, kuidas ma salamisi unistasin täiskasvanuna olla sama ilus kui Brooke Logan ja elada sellises häärberis nagu Forresteride oma. Kõik muu teleekraanil toimuv mind tol hetkel ei huvitanud. See, et Brooke oli minimaalselt kaks korda abielus iga samal tänaval elava mehega ja vähemalt kolmega neist suutis ta ka lapsed valmis vorpida, oli minu jaoks suvaline taustamüra. See, et kord iga viie episoodi tagant ilmusid kuskilt maa alt välja poolõed ja -vennad ning ammu surnud sugulased, oli lihtsalt kohutavalt naljakas. Aga just kogu see neetud sasipundar on nüüd siis pidulikult täide läinud. Ainult et ma pole endiselt sama ilus kui Logan, ükski mulle armsatest lahkunutest pole imeväel ellu ärganud ja ma ei ela Forresteride häärberis, vaid suvalises Tallinna paneelmajas. 

Eestis on üks asi kindel: iga uus inimene, kellega tutvud, teab kedagi, kes teab kedagi, kes omakorda ilmselgelt kedagi teab ning otseloomulikult teavad kõik nemad ka teda! Kõige nauditavam osa selle “kõik teavad kõiki” tragöödia juures on muidugi inimeste piiritu fantaasia. Kohates kedagi uut ja huvitavat, on igal inimesel võimalus logida sisse Facebooki, vaadata üle ühised sõbrad-tuttavad ning saada teada kõik, mida antud inimene teinud või tegemata jätnud on - seda kõike loomulikult kosmiliselt suurte liialdustega. Päris kindlasti teab teda keegi tööalaselt. Järgmine inimene on temaga koos koolis käinud ja kolmas tõenäoliselt voodirõõme jaganud - avastamisrõõmu kui palju, eks? Viimane on omakorda raudpolt vähemalt viie sinu sõbraga kuskil nahistanud, sest kõik teavad ju, milline lehtsaba too on (naabri Mari ju ükskord rääkis, mäletad küll?)! Nagu võluväel ilmuvad välja nii eelnevalt mainitud Mari, Kersti kui ka Kaire ning igaühel neist on selle inimesega seoses oma lugu rääkida - üks uskumatum kui teine! Põhimõtteliselt võiks pea pakule panna - iga uus mees sinu elus on suudelnud vähemalt kahte su kunagistest sõbrannadest või maganud sinu töökaaslase õega. Ay Dios Mio!

Kui nüüd päris lendu minna ja unistada näiteks privaatsest kohtingust linna peal, siis kuulub see mõte minu jaoks kategooriasse “Kindlasti mitte paari tunni raadiuses”. Eestis lihtsalt pole võimalik niimoodi väljas käia, et sa õhtu jooksul minimaalselt kaheksale tuttavale otsa ei jookse. No ja loomulikult teavad ka nemad omakorda kedagi ja märkamatult teab ka Puurmani poemüüja Virve, mida, kus ja kellega sa möödunud reede õhtul tegid. 

Ma ei jõua kokku lugeda kordi, kui olen kellelegi enda jaoks uut nime maininud ja vastuseks saanud, et ohoo, muidugi - tema! Miks ma siis teda ei tea?! Sellele järgneb loomulikult halastamatu infolaviin, milleks on reeglina üsna keeruline valmis olla. Õnneks on elu õpetanud - nüüd olen ma lihtsalt vait ja naudin oma väikeseid rõõme vaikselt nelja seina vahel. Facebooki võluvitsal sabast ei haara ja ootan põnevusega, mis tulevikul varuks on - siiralt lootes, et minu elu stsenaarium sarnaneks päev-päevalt aina vähem mõne seebiooperi omale. 

Enam ei taha ega jõua olla tegelane “Santa Barbarast”, “Tahmanäost” või “Vapratest ja ilusatest”. Enam ei taha trepist alla kukkuda või kellegagi võidu olematu finiši suunas joosta. Enam ei taha, et kõik teaks. Privaatsust tahaks, puhast lehte selle mõiste kõikvõimalikes tähendustes. Logan oli rumal blondiin ja need puntrad on pikas perspektiivis suisa talumatud. Pigem figureeriks "Bonanzas" kui "Vaprates ja ilusates"...

Ei taha külakuhja, seega otsin oma nõela sellest üüratust heinakuhjast edasi…

Osades: 

Heidi Ruul 

Sina 

Tema  

Nemad