INNA SÖÖT: naine, tee endale pai

Ma olen tagasi. Võib-olla sa mäletad mind, võib olla mitte. Aga minu nimi on Inna ja ma olin aastal 2009 Buduaari esimene “kaalulangetaja”. Möödunud on väga põnevad kuus aastat. Selle aja jooksul olen ma aeg-ajalt siia ikka kirjutanud, kui on küsitud. Selle aasta veebruaris sain ma lõpuks “valmis” ja hakkasin uuesti kirjutama.

Minu blogi saad sa jälgida siit, kui soovid, aga kõik mu blogipostitused hakkavad ka siin Buduaari lehel ilmuma.

Selle kuue aasta jooksul jõudsin ma lõpetada ülikooli tervisejuhtimise erialal ning täna olen alustamas viimast aastat Transpersonaalse Hüpnoteraapia erakoolis, et omandada hüpnoterapeudi diplom. Teraapiatööd teen ma tegelikult juba ka täna. Selle kahe õppeaasta jooksul olen ma väga palju pidanud vaatama enda sisse ja olema Ise-Endaga ääretult AUS. See tee pole olnud väga lihtne, võib öelda, et see teekond on olnud ääretult karm. Aga see on minu teekond ja see ei tähenda, et sinu teekond Ise-Endani nii karm peab olema.

Igatahes, ma sooviksin sinuga jagada üht väga olulist postitust, mis ka minu jaoks oli väga-väga suur eneseületus, aga vaata, see oli väga vajalik, sest kui seda poleks toimunud, siis ma oleksin end ikka ja jälle edasi piiranud ja iseendale liiga teinud.

Enam ei tahtnud.

Siin see on, kirjutatud 26. veebruaril.

Tead, ma olen nii väsinud sellest, kuidas ma olen 30 aastat oma kehaga võidelnud. Ma enam ei taha, ausalt. Ma enam ei taha vihata teda, ma tahan teda armastada, hoida, hellitada ja südamest TÄNADA, sest tänu sellele kehale olen ma just selline, nagu ma olen. Ma olen kaalunud 100 kg ja vähim, milleni ma olen jõudnud, on olnud 62 kg. Kas sa arvad, et ma siis olin rahul või? EI, ma polnud ikka rahul, ikka oli siit vaja midagi maha võtta ja sealt võiks natuke vähemaks võtta. Ikka ma tahtsin olla keegi teine, kellegi teise keha. Alati oli kellelgi palju parem keha. Kaalulangusega kaasnevad lotendavad käed ja lotendavad reied, nahk lihtsalt ei tõmbu kõigil tagasi. Aasta tagasi olin ma valmis laskma oma armsaid käsi ja jalgu kirurgilisel teel "aidata". Miks ometi? Sest ma polnud iseendaga rahul, ma ei aktsepteerinud enda keha sellisena, nagu ta on. Selle asemel, et olla tänulik, polnud ma ikka rahul. Ja tead... see ei lõppegi kunagi ära, see on lõks, surnud ring. Kui sa häbened oma keha sellisena, nagu ta on, siis sa häbened ennast, sa häbened enda lugu. Jah, mu käed lotendavad, jah, mu reitel on üleliigset nahka. Aga tead! Fuck it! See on minu keha ja minu lugu ja ma ei kavatse seda mitte sekunditki enam häbeneda.

Armasta oma keha ja tee talle pai