Jüri Kuke kolumn: Eesti meeste madal maine on osalt õigustatud

Pean tunnistama, et ma ei ole just suur uurimuste a la "10 põhjust, miks Eesti mees endale naist ei saa" austaja ja lugeja, kuid kõnealuse üllitise portaalis igav.ee lugesin küll läbi. Ja oh üllatust, mehena pidin paljude naiste seisukohtadega nõustuma. Jutuks on selles loos küll madala "turuväärtusega" ehk siis lahutatud ja lapsega naised, kuid laiemalt võttes käib kirjapandu kõigi õrnema soo esindajate pihta. Vaeksingi siinkohal mõnda väljapakutud põhjustest.

Esiteks pidavat mehed naisi valimatult hooradeks ja litsideks sildistama. Nõustun, paljude meeste mõttekäigus muutuvad naised ruttu lõdvapüksikummiliseks. Annab naine ruttu kätte või jätab mehe sootuks ilma, oht litsi silti külge saada on alati olemas, kas kiirest huvi möödumisest või kibestumisest tagasilükkamise üle. Ega ükski seelikukandja saagi kindel olla, millal ta mehe silmis litsipiiri ületab. Enamiku tugevama poole esindajate silmis tähendab naise seksikas riietus, et ta "tahab saada", ning ollakse üsna nördinud, kui selgub, et ei tahagi. Meeste mõtetesse lihtsalt ei mahu, et naisele piisab ka sellest, et teda märgatakse, teda ihaldatakse ja jumaldatakse ilma kohe voodisse minemata. Kui naine satub vägistamise ohvriks, on tavaline, et tekib parastamine: miks ta ennast nii litsakalt siis riidesse pani?! Vägistatud ja süüdi mõistetud ühteaegu.

Nad kohtlevad naisi halvasti. Kahju küll, aga ka see on tõsi. Olen sageli näinud seda, et mees alandab oma kallimat (kui nii üldse saab öelda) sõprade ees avalikult. "Mida sina sellest ka taipad!" või "Mis sa passid siin, kas pole midagi teha?" on veel leebemad mõnitamised. Ei taha kedagi õpetada, aga sedasi käituva mehe puhul peaks juba tõesti mõtlema, kas suhet on mõtet jätkata. Kui ma ühele sõbrale sellekohase märkuse tegin, vaatas ta algul mind imestunult, justkui küsides: "Mis see sinu asi on?" ja hiljem kähvas: "Mis õigusega sa ennast meie ellu segad!"

Nad on harimatud, kusjuures ei mõelda mitte kooliharidust, vaid just haritust. Olen sageli näinud ilusaid naisi, kes klammerduvad mehe külge, kes ei oska muust rääkida, kui ära joodud alkoholikogusest, paremal juhul autohindadest või tööasjadest. Mees ei pea tingimata teadma, kes oli Scarlett O`Hara, kuid kindlasti ei tohiks ta kuuldes Marilyn Monroe'st räägitavat küsida: "Kas see on mõni sinu sõbranna vä?" Ja kindlasti ei teeks paha teada sellistest naiseliku ilu võrdluskujudest nagu Kleopatra või Trooja Helena. 

Mehed ei saa sageli aru, miks naistele ei meeldi, kui nad õhtuti õlut libistavad, pudel-kaks ju ikka võiks. Tegelikult pole värskelt joodud alkoholi lõhn tavaliselt eriti hull, kuid järgmisel hommikul suust leviv hais ei meelita kedagi suudlema. Hiljuti lugesin sotsiaalvõrgustikust ühe mehe muljetust, kes samuti sellisest pipardamisest aru ei saanud, kuni ühel päeval tuli elukaaslane sõbranna sünnipäevapeolt, kus ta oli kohe mõnuga veini ja siidrit joonud. Mees nentis, et ega temagi järgmisel hommikul kaaslanna juurest leviva lõhnabuketi peale eriti intiimsuste alustamisele mõelnud.

Alkohol on meeste puhul suur probleem ka siis, kui nad hetkel kained on. Kaaslane võib olla kallis ülikonnas, kuid nõrkusest märku andev tursunud nägu annab enamikule inimestest märku, et tegu on alkohoolikuga. Vaevalt et on naisi, kes taolise mehega rõõmuga avalikku kohta minna tahavad.

Veel üks põhjustest ütleb, et väidetavalt pole Eesti meestest voodis asja. Olen seda meeste seltskonnas arutanud ja üks vajakajäämine võib peituda vales seksuaalkasvatuses. Miskipärast on paljudel meestel arusaam, et enamik naisi on frigiidsed olevused, kellest vaid seksikamad saavad täieliku rahulduse. Seega on meeste vääramatu kohus kaaslane orgasmini viia ja selleks peab mehel olema võimalikult suur varustus. Naise oimetuks rahuldanud mees on kangelane, aga kui hakkama ei saanud (ja ilmselt pole ka riist pole nõutud suuruses), siis oled jobu. Mehed lähevad voodisse justkui rüütliturniirile ennast tõestama, ja kui nad põruvad, siis on see järgnevate põrumiste alus, kuni lõpuks lüüakse käega ja lepitakse oma jobustaatusega. See on Eesti mehe kui igati eduka ärimehe müüdi ja nõude seksuaalne analoog.

Ilmselt on õige seegi, et mehed on liiga enesekesksed ja arvavad endast liiga palju. Näen päris sageli, kuidas sookaaslased ennast superman'iks peavad ja kui naine kähvab: "Käi põrgu!", siis järgneb filmidest tuttav tõdemus: "Ta on minu järele hull!".

Igal asjal on tavaliselt kaks külge. Umbes sama juttu võib ilmselt iga naine kirjutada oma sookaaslaste kohta. Ehk lahkab keegi õrnema soo hulgast sedagi, mida suguõed nende arvates meeste juures valesti teevad. Ootan huviga.

Jüri Kukk,

kolumnist