Triin kaotab kaalu: eneseületused

Hea lugeja!

Oma eelmises postituses olin küllaltki pealiskaudne, rääkides väga põgusalt sellest, mis minuga vahepeal toimunud on. Parandan nüüd selle vea ja kirjutan kõigest täpsemalt. Kõige esimesel kohtumisel treener Kristel Pälliga istusime maha, rääkisime minu eesmärkidest, varasemast treeningkogemusest, toitumisest, üleüldistest harjumustest ja tervisest. Kristel küsis, kas mul on olnud vigastusi ja milliste spordialadega olen elus tegelenud. Juba esimene kohtumine treeneriga kujunes väga meeldivaks: tundsin kohe, et saan Kristelit usaldada ja olla temaga avameelne ning ma leian, et see on kogu protsessi käigus ülioluline. Kõige lõpus tegime kaalumised ja mõõtmised, mille tulemustest olen teile juba kirjutanud. Järgmine kohtumine toimus jõusaalis, kus viisime läbi maksimumjõu testi. Põhimõtteliselt nägi see välja selliselt, et pidin pea kõikidel jõusaaliseadmetel näitama ära maksimaalse raskuse, millega ma üldse jaksan harjutust teha. Paljud seadmed olid minu jaoks täiesti uued ja enda jahmatuseks avastasin, et jõuan näiteks jala pressi teha raskusega 173 kg. Kristel ütles, et mul on üllatavalt heal tasemel lihased ja eriti tugevad on jalad, aga nõrk koht on ülakeha. Sellest lähtuvalt keskendubki minu treeningkava just eriti palju ülakehale: kätele, seljale, kõhule.  Kui peatuda veel lihaste teemal, siis mina näiteks ei teadnud, et lihaste jõu tase hakkab langema juba 2 nädala möödudes. Arvasin, et see võtab ikka kuid aega, aga tegelikult tuleks lihaseid treenida 2-3 korda nädalas, et säilitada nende hea tase. Minu kava ongi koostatud selliselt, et ühel päeval on harjutused ülakehale ja teisel päeval alakehale ning jalgadele. Niisiis lihastreening on väga oluline ka kaalulangetajatele, sest mida suurem on inimese lihasmass, seda rohkem kulutab tema keha energiat puhkeolekus. 

Kuid ma ei käi jõusaalis ainult „musklit pumpamas“ nagu mõni armastab seda nimetada, vaid ka rasva põletamas ning südamelihast treenimas. Mulle meeldis see, mida Kristel ütles: „Süda on kõige tähtsam lihas meie kehas. Ta on nii pisike ja peab kogu aeg kõvasti tööd tegema, isegi siis, kui inimene magab. Seetõttu peab ka südame eest hoolitsema ja seda treenima“. Seega lisaks kahele jõutreeningule nädalas on minu kavas ka üks rasvapõletuse päev, mil tuleb trenni ajal hoida pulsitaset n-ö rasvapõletusstsoonis, milleks on minu puhul vahemik 117-156 lööki minutis. Pean seda vahemikku jälgima ning tegema kardioseadmel vähemalt 40 minutit järjest trenni. Pärast seda on ette nähtud intervalltreening rattal, kus tuleb sõita 7+1 minutit ja nii 2-4 seeriat. See tähendab, et 7 minutit tuleb vändata rasvapõletusstsoonis ja 1 minuti jooksul nii kiiresti, kui võimalik ning seejärel jälle 7 minutit rahulikumalt ja taaskord 1 minut võimalikult intensiivselt.
Kõige lõpus on igal kolmel treeningpäeval vaja teha erinevaid kõhulihaste harjutusi, mis on päris rasked, sest minu kõhulihas on kusagil rasva all peidus ja terve keha hakkab neid tehes värisema. Mulle ei ole kunagi kõhulihaste treenimine meeldinud, aga kusagilt tuleb ju alustada. Kõik kolm treeningpäeva, mis Kristel mulle kavasse pani, on erinevad, aga võtavad ühte moodi võhmale. Iga korraga näen, et muutun järjest tugevamaks. Huvi pärast küsin, et kui kaua järjest teie suudate teha näiteks planking’ut või kätekõverdusi? Minu tulemused on hetkel veel tagasihoidlikud, aga loodan õige pea oma arengut teiega jagada. Seitsmepäevasesse nädalasse tuleb mahutada veel ka neljas treening, milleks on vabalt valitud rühmatrenn. Mina olen seda asendanud ujumisega. Lähedasemad inimesed teavad, et olin kunagi täitsa harrastaja ja käisin tihti ujumas, aga mingi hetk lõpetasin ega käinud mitu aastat. Hea tunne on taaskord ujumismüts ja trikoo kotti pakkida ja ujulasse minna. Mulle üleüldse vesi väga meeldib ja ka Meritoni spordiklubi puhul on suureks plussiks see, et pärast rasket lihastreeningut saab minna mullivanni ning saunadesse lõõgastuma, mida on seal kokku lausa 4: Soome-, auru-, aroomi- ja soolasaun. 

Nii palju siis trennist. Räägin vahepeal ka toitumisest. Kuigi olen programmi algusest saadik püüdnud üksi oma enda teadmistega tervislikust toitumisest hakkama saada ja võtnud kuulda ka treeneri toitumissoovitusi, siis  mingil hetkel tundsin küll, et kas ma ikka olen õigel teel. Samas, kui ma jätsin praktiliselt päeva pealt välja maiustused (sealhulgas mee, mida võisin igale poole panna ja ka niisama süüa), kartuli, pasta-ja nisutooted (peale tumeda- või rukkileiva), siis võib öelda, et muutus on olnud suur. Tundub, et keha on tänulik, et ma teda enam raskete toitudega ei koorma, sest enesetunne on tõesti paranenud ja enam ei ole sellist asja, et mul tuleks pärast teatud toitude söömist uni peale. Olen ennast ka teadlikult testinud ja distsiplineerinud, avades näiteks ahvatleva assortii kommikarbi ja pannud selle külaliste ette lauale, ise sealt mitte ühtegi tükki võttes. Need, kellel ei ole toitumisega probleeme olnud, ilmselt naeravad selle üle, aga olen kindel, et nii mitmed teist saavad aru, millest räägin ja mõistavad, et ei ole lihtne öelda magusale ei. Usun, et nii mõnigi lugejatest läheb ja lubab endale tihti mõne ’’keelatud“ toidu, kui ta tunneb, et on millegagi hästi hakkama saanud. Mina aga ütleks selle peale, et inimene ei ole koer, keda hea käitumise eest toiduga premeerima peaks. Kuulsin seda mõtet hiljaaegu ning see jäi kummitama, aga sellel on ju oma tõetera sees? Vaielge vastu, kes arvab teisiti, aga mind see ütlus küll praegu motiveerib. 

Mida ma siis söön? Hommikuti reeglina kaerahelbeputru või kaks viilu leiba toorjuustu, ohtra lehtsalati ja singiga. Pudru sisse olen pannud näiteks kookosõli, maapähklivõid või banaani. Võileivale saab mahlasuse lisamiseks panna kõike rohelist ja valgu mõttes ka näiteks tavalist juustu. Teinekord praen aga hoopis peekonit ja söön seda koos muna ja ohtra lehtsalatiga. Kõrvale joon alati teed ja hommikul esimese asjana klaasi jahedapoolset vett. Lõunasöök varieerub, sest reeglina lõunatan väljas, aga siiski on teinekord ka enda toit kaasas. Püüan lõuna ajal toituda sedasi, et saaksin kätte valgud (reeglina kas siis kana, kala, liha, juust) ning süsivesikud ja kiudained salatist ning hautatud juurviljadest. Õhtusöögiks on ohtralt rohelist ja värsket kraami, kuhu panen vahest ka näiteks feta või mozzarella juustu kuubikuid ning juurde veel mingi liha, kala või kana. Katsun tarbida joogina ainult puhast vett ning teed. Maiustuste asemel söön puuvilju, aga jälgin ka nende koguseid, et ei läheks puuviljasuhkruga liiale. Vahepaladena võtan tööle kaasa tavaliselt paki kohupiima või kodujuustu, porgandeid või puuvilju. Kuna minu esmakohtumine toitumisnõustaja Marek Morozoviga seisab alles ees, siis ootan huviga, mida ta minu senistest toitumisharjumustest arvab ja kuidas peaksin tema nõuannete järgi edasi liikuma. Annan kindlasti pärast kohtumist ka teile teada, kas sain kiita või laita ja kuidas peaksin tulevikus toituma. 

Ühe eneseületusega sain veel vahepeal hakkama: nimelt pakuti mulle võimalust osaleda moešõul koos professionaalsete modellidega. Kaalusin seda pikalt ja olin lõpuks nõus erkroosas kleidis rambivalguses üle catwalk'i kõndima. Sellel üritusel tehti ka fotosid ja tahan neist mõnda teiega jagada (piltide autor: Meeli Küttim). Need on kõige värskemad täispikkuses fotod minust. 

Lõpetuseks üks mõttetera: „Aktiivsetel inimestel on harjumused, laiskadel on vabandused.“

Kaalunumber:

19.02 -> 100 kg

12.03 -> 97,3 kg 

Triin