Triin kaotab kaalu: Kuidas ületada kaaluseisak?

4 kommentaari
Triin kaotab kaalu: Kuidas ületada kaaluseisak?

Keeruline on kirjeldada neid emotsioone, millega teile praegu kirjutan: nutta pole vast veel vaja, aga rõõmust hõisata ei saa ka millegi üle. Tähelepanelikumad blogijälgijad on juba märganud, et minu kaal ei ole viimasel ajal enam tohutul kiirusel langenud ja see on isegi mõned nädalad paigal olnud ning kõikunud 93-94 kilogrammi vahel. Mis nüüd siis valesti on? Kas tõesti see järjekordne Buduaari kaalulangetaja on alla andmas, jagab lugejatele valet infot trenni ja toitumise kohta ning nüüd on tema karistus käes? Jätan igaühele õiguse mõelda seda, mida ta heaks peab, aga järgnevalt räägin ausalt ära, mis tegelikult on toimunud.

Tere jälle, armsad buduaarikad!

Keeruline on kirjeldada neid emotsioone, millega teile praegu kirjutan: nutta pole vast veel vaja, aga rõõmust hõisata ei saa ka millegi üle. Tähelepanelikumad blogijälgijad on juba märganud, et minu kaal ei ole viimasel ajal enam tohutul kiirusel langenud ja see on isegi mõned nädalad paigal olnud ning kõikunud 93-94 kilogrammi vahel. Mis nüüd siis valesti on? Kas tõesti see järjekordne Buduaari kaalulangetaja on alla andmas, jagab lugejatele valet infot trenni ja toitumise kohta ning nüüd on tema karistus käes? Jätan igaühele õiguse mõelda seda, mida ta heaks peab, aga järgnevalt räägin ausalt ära, mis tegelikult on toimunud.

Tegelikult ei olegi midagi rohkemat juhtunud, kui vaid see, et nüüd on minul käes aeg kaaluseisakuks, mis reeglina juhtub suurema osa kaalulangetajatega. Platoo ehk kaaluseisak tekib tavaliselt kusagil kaks kuud pärast alustamist. Ka minul on alustamisest möödas veidi üle kahe kuu ja kõik toimuv viitab justkui platoole, mis tähendab seda, et keha on uue toitumise ja trenniga kohanenud ning kaal seisab. Kas ma olen siis patustanud või mitte? Seda on minult mitu korda küsitud. Täiesti ausalt: ei ole. Kinnitan, et olen suhkrust suure kaarega mööda kõndinud ning mida aeg edasi, seda kergema südamega jätkan. Ma olen jälginud toitumis- ja trennisoovitusi, neid enda jaoks veidi mugandanud ning tuleb välja, et olen omavoliliselt ka liiga vähe süsivesikuid tarbinud. 

Jah, te lugesite õigesti, liiga vähe süsivesikuid tarbinud. Nimelt sain ma taas kord kokku Marek Morozoviga, kes annab mulle programmi ajal toitumisalast nõu. Vaatasime üle minu menüü ja rääkisin talle sellest, mida igapäevaselt söön. Ütlesin ausalt, et kipun lõunasöögi ajal süsivesikuid vältima ja võtma riisi, pasta ja kartuli asemel liha kõrvale vaid hautatud juurvilju või toorsalatit. Ise ei leidnud ma selles küll midagi halba, olin hoopis uhke, et ma tärklist ja jahu suust sisse ei aja, aga Marek arvas, et sinna võibki see koer maetud olla. Seega, ma olen küllaltki range ja konkreetse toitumiskava muutnud enda jaoks veelgi rangemaks ja olen olnud endaga liiga karm, piirates igal võimalusel süsivesikuid, sest kõik ju räägivad, kui halvad need on. Tegelikult on süsivesikute õiges koguses tarbimine kaalukaotuse juures sama oluline nagu rasvade ja valkude mõõdukas söömine. Mareki sõnul oleks antud situatsioonis väga vale hakata veel rohkem trenni tegema ja kaloraaži piirama, sest see viib vaid kurnatuse, stressi ja käegalöömiseni. Õigem oleks hoopis korraks rihm lõdvaks lasta. 

Just nimelt nüüd oleks kõige õigem hetk vaadata, kuidas keha reageerib sellele, kui süüa korraks mõnda sellist toitu, mis ei ole kaalulangetaja parim sõber. Loomulikult peaks see olema väga mõistlikus koguses ja kogu protsessi tuleks suhtuda ettevaatlikult, sest me ei taha, et kaotatud kilod patustamise tagajärjel tagasi tuleks, aga Marek kinnitas, et võiksin tõepoolest proovida süüa midagi n-ö keelatut. See paneb ainevahetuse kiiremini tööle ja laseb organismil hetkeks puhata ning lubab mõnele dieedi ajal tekkinud isule korraks järele anda. Tavaliselt tehakse platoo esinemisel toitumises ka mingeid muudatusi, aga Marekiga leppisime kokku, et praegu me neid veel ei tee. Hakkan selle asemel korralikku lõunasööki sööma ja jälgin, et ma alateadlikult jälle enda menüüst süsivesikuid ei elimineeriks. Ahjaa, mainin siis ära, et lubasin endale ühel ilusal õhtul karamelli milkshake’i ohtra vahukoorega. Hea oli, aga liiga magus. Uskumatu, et ma seda just ütlesin – liiga magus… See, kes mõtleb, et nüüd läks mul küll toitumine käest ära ja ilmselt õgisin terve õhtu otsa magusat, eksib. Kaalule mõjus see isegi heas mõttes turgutavalt, näidates järgmisel päeval väiksemat numbrit, aga siiski mitte piisavalt. 

Niisiis, need, kes arvavad, et mul läheb see kaalulangetusprotsess mängleva kergusega, eksivad, sest kaal ju seisab. Samal ajal pean ütlema, et siiani on mulle endalegi üllatuseks olnud kõik teostatav. Ma ei ole iseendaga suuri lahinguid maha pidanud selle osas, kas süüa midagi magusat või mitte ega jätnud laiskuse tõttu ühtegi trenni vahele. Kõik on läinud üsna loomulikku rada pidi ja kuigi see ei ole ütlemata raske, ei nimetaks ma seda ka mänglevaks kerguseks. Kõige raskem on ikka peas enda jaoks oluline läbi mõelda, toidukordi planeerida ning mitte unustada pakenditelt infot lugeda. Trenn on ka raske. Olen maininud, et käed ja ülakeha on minu nõrgad kohad ning biitsepsile ja triitsepsile harjutusi tehes on alati raske. Aga tunne, mis valdab pärast trenni, on lihtsalt kirjeldamatu ning see korvab igal juhul selle meeletu lihastele suunatud pingutuse!

Ma ei ole teiega olnud täiesti avameelne selle koha pealt, mis puudutab minu tervist. Ma pole sellest algusest peale rääkinud just selle mõttega, et ei taha haiguse taha pugeda ning tuua seda vabanduseks või ettekäändeks. Kindlasti on haigusel oma roll selles, et minu kaal nii suureks läks ja kahtlemata mängib see oma osa ka kaalukaotusel ning -seisakul. Mis siin ikka salatseda, mul diagnoositi veidi rohkem kui aasta tagasi hüpotüreoos ehk kilpnäärme alatalitlus, mis esineb tegelikult päris paljudel inimestel ja on küllaltki tavaline haigus. See on haiguslik seisund, kus kilpnääre toodab normist vähem hormoone ning kilpnäärme alatalitluse tunneb ära selliste sümptomite järgi nagu väsimus, nõrkus, depressioon, lihasvalud ja külmakartus, aga väga tavalised on ka kõhukinnisus ning kaalutõus. Lisaks võivad tekkida tsüklihäired ja iseloomulikult kare kähisev hääl. Kilpnäärmehormoonid on otseselt seotud keha ainevahetuse kiirusega. Kilpnäärme alatalitlus on suures osas pärilik, rohkem esineb see naisterahvastel, rasvunud inimestel ja üle 50aastastel. Mina olen pideva arsti järelvalve all ja praeguse prognoosi kohaselt pean elu lõpuni võtma kilpnäärme hormoone asendavat ravimit, mille doose olen pidanud järjest tõstma. Pean ütlema, et haigus avastati minu puhul täiesti juhuslikult. Ma olin küll kahtlustanud, aga ei uskunud, et nii noorel inimesel võib kilpnäärmega probleeme olla. Soovitan kõigil suhtuda oma tervisesse täie tõsidusega ning käia aeg-ajalt perearsti juures vereanalüüse andmas, sest elu on näidanud, et kunagi ei tea, mis sealt välja võib tulla. 

Seega kogu eelnevat juttu kokku võttes on mul kaaluseisak, mis võib olla põhjustatud sellest, et keha ei ole saanud piisavas koguses õiged toitaineid, või platoost, ehk sellest, et keha on juba uue menüü ja trennirežiimiga ära harjunud. Küll aga mõjutab kaalukaotust ka vähene uni, hormoontasakaalu kõikumine (minu puhul kilpnäärme alatalitlus), vähene vedeliku tarbimine või ravimite võtmine. Seega kõik ei ole ainult must ja valge: inimesed on erinevad, kehad on erinevad. Ma ei vabanda ennast välja ja tean hästi, et nii teile kui ka mulle endale meeldiks palju rohkem see, kui oleksin kahe kuuga vähemalt 10 kilo alla võtnud. Aga kaalunumber on üks asi ning ma ei ole selles nii kinni nagu mõni teine. Füüsiline võimekus, ümbermõõdud ja kehakoostis on samuti olulised näitajad ning need on kõik paranenud. Lisaks kõigele sellele olen leidnud endas julguse külastada päris esimesi saalis toimuvaid rühmatrenne. 

Nimelt külastasin ma sellist Meritoni spordiklubis toimuvat trenni nagu StripAerobic, mille juhendajaks on minu enda positiivsusest pakatav personaaltreener Kristel Päll. Kummutan siinkohal mõned müüdid, mida sõna StripAerobic võib inimestes tekitada. Esiteks ei ole seal posti, mille ümber väänlema peaks, teiseks jäävad kõik riided selga ja kolmandaks võtab see tantsuline trenn kenasti võhmale. Mina sattusin sinna just sel päeval, kui kava viimast korda läbi tehti, niisiis olin suhteliselt koba ja ajasin mõned sammud segamini, samal ajal teistel olid kõik liigutused peas. Trenn iseenesest on sensuaalne, nõksutatakse puusi ja tehakse veel igasuguseid lahedaid liigutusi (peate ise kohale minema ja oma silmaga veenduma) ning kinnitan, et StripAerobic aitab kindlasti igas nõrgema soo esindajas leida üles enda kõige naiselikum pool. Kõige lõpus tegime minu positiivseks üllatuseks ka mõned raskemad kõhu- ja kerelihaste harjutused, kätekõverdused ning venitused. Soovitan teistelgi julgelt seda trenni külastada ja kavatsen ise samuti uuesti minna. 

Komplimendid – olen neid viimasel ajal järjest rohkem saanud ja eriti heldelt jagavad neid minu kolleegid. Täiesti ausalt ütlen, et ma ise ei saa veel muutusest aru, aga kõrvalolijad näevad ja kommenteerivad. Minu elukaaslane on samuti muutusi märkama hakanud ja ta teeb oma toetavate sõnadega alati tuju heaks. Peab mainima, et ta on ise ka veidi kaalu kaotanud ning üritab olla tolerantne ja süüa samu asju, mida mina. Meil on isegi üks korralik šokolaaditahvel üle kahe kuu puutumatult kapis seisnud. Tavaliselt saab see ühe õhtuga otsa ja ma kinnitan, et mina ei ole ainus magusasõber meie kodus. Seega suur muutus on programmiga liitumisest alates toimunud meie mõlema jaoks. Külla minnes juba lähedasemad sõbrad ja sugulased teavad, et mulle ei ole mõtet enam torti pakkuda, sest ma lihtsalt ei söö seda. Siin-seal olen pidanud selgitama, et miks ma küll kooki ei võta, aga mul on üks hea nipp, mida teilegi jagada: alati, kui keegi midagi sellist pakub, mida sa tunned, et ei peaks võtma, siis lihtsalt ütle järgmist: “Suur aitäh sulle pakkumast, aga tead, ma just sõin!”. Sedasi ei tee sa loobumisega liiga lahkele pakkujale pahameelt ning vingerdad end kenasti situatsioonist välja. 

Kaalu peale ei ole ma tahtnud viimastel päevadel väga astuda, sest tean, et sealt vaatab endiselt vastu kas number 93 või 94 ja kuigi see tekitab veidi frustratsiooni, siis ma ei lase pead norgu. Kui kellelgi lugejatest on kogemusi kaaluseisakuga, siis ootan lahkelt kommentaariumisse teie kogemusi selle ületamisel. Mida muutsite toitumises või trennis ja kui kaua kaal sama numbrit näitas?

Kaunist kevade jätku soovides

Triin