TRIIN KAOTAB KAALU: mis on mu elus poole aastaga muutunud?

Tänases sissekandes olen teiega aus ja emotsionaalne: võtan kokku suurimad muutused, mis on minu elus tänu Buduaari kaalulangetusprojektile kuue kuuga toimunud. Räägin trennist, toitumisest ja tervisenäitajatest, aga ka oma nõrkadest külgedest, mis on poole aasta jooksul välja tulnud. Kirjutan raskustest ning sellest, kuidas neid edaspidi ületada proovin. Lisaks toon välja positiivsed küljed, mis on toitumise jälgimise ja trenni tegemisega kaasnenud.

Sport ja aktiivne liikumine ei tekita enam vastikustunnet

Ma ei võta enam trenni tegemist kui tüütut kohustust, millega kiirelt ühele poole saada. Mulle meeldib tervisesport, jõusaalitreening ja lihtsalt niisama aktiivne ringiliikumine. Mitte ühtegi plaanitud trenni ei ole ma vahele jätnud ja liikumine on saanud poole aastaga minu elu normaalseks osaks. Ma ei otsi vabandusi, et mitte trenni minna ja tunnen ärevust, kui kahe treeningu vahe on veninud pikaks. Enam ei ole mingi probleem saada maast lahti juba kell viis hommikul, et minna õue jooksma. Kõige raskem moment on tegelikult kõige lihtsam - vaid voodist välja saamine. Sealt edasi on juba lihtne. Jooksu ajal mõtlen alanud päevast ning metsatiirult tagasi jõudes olen energiast tulvil. Päev on alati õnnestunud, kui olen hommikul jooksmas käinud. Ma võin nina püsti ajada ka selle peale, et minu isiklik aeg 5 km jooksmisel on paranenud üle 12 minuti. Jõusaalis meeldib mulle samuti käia ning olen uhke selle üle, et mu võimekus seal on päris tublisti kasvanud. Enam ei vaata ma spordisaalis tühja pilguga ringi, vaid olen teadlik sellest, mida ja miks ma teen. Raskused, millega kuus kuud tagasi alustasin, tunduvad praeguseks tühised. Ning muidugi valu - järgmisel päeval lausa naudin seda lihasvalu, mis keha läbib. See annab kinnitust sellele, et olen pingutanud. Esimest korda elus võin öelda, et ma olen füüsiliselt tugev, andes endale loomulikult aru, et väga suur töö on veel ees. Trennijutu ilmestamiseks ja tõestuseks, et olen oma lihaste kallal tööd teinud ja neid kasvatanud, toon välja mõned numbrid muutustest alates 11. märtsist, mil lasin oma keha mõõta kehakoostise analüsaatoriga. Pehmed koed tähendavad skeleti- ja silelihaseid:

Meditsiinilised tervisenäitajad on läinud paremaks

Augusti alguses käisin arsti juures, kus andsin kõikvõimalikud analüüsid, mõõdeti minu vererõhku, kuulati südant ja tehti EKG. Vaatasime koos arstiga mu tervisenäitajaid ja võrdlesime neid 2014. aasta juuli lõpus antud näitajatega ning minu südamerahuks olid kõik analüüsid korras. Kui aasta tagasi oli glükoosi näitaja veres 5,2, siis tänaseks päevaks on see langenud 4,6 peale (norm on 3,5 - 5 mmol/l). Samal ajal on normaalvahemikus ka kolesterooli sisaldus: 5,27 (norm on 3 - 6 mmol/l). Võrreldes aastataguste numbritega on paremaks muutunud ka leukotsüütide ehk vere valgeliblede sisaldus ja suurenenud on punaliblede maht. MPV ehk trombotsüütide keskmine maht on minu veres 6 (norm on 5 - 10 fL). Lisaks on tõusnud hemoglobiin, mille peamine ülesanne on hapniku transport. Hemoglobiin on mul täna 150 g/l (normväärtus on 110 - 170 g/l). Head uudised sain augusti alguses ka endokrinoloogilt. Nimelt näitas viimane analüüs seda, et oleme lõpuks rohtude abil saavutanud kilpnäärme näitajate normaalse taseme. Esimest korda ei pea ma ravimi doosi suurendama, vaid jätkan sama kogusega, mida siiani viimastel kuudel olen igal hommikul võtnud. Järgmisse kontrolli pean minema alles aasta pärast! Kes veel ei teadnud, siis mul diagnoositi rohkem kui aasta tagasi kilpnäärme alatalitlus ning võtan igal hommikul sellist rohtu nagu L-Thyroxin. Ilmselt on see paljudele naistele tuttav. Olen seda juba varem ka öelnud, aga mainin veel kord ära ning panen teile südamele, et ülioluline on käia aeg-ajalt terviseanalüüse andmas. Mina saingi oma kilpnäärme kohta ebameeldivaid uudiseid täiesti juhuslikust vereproovist ja nüüd olen juba poolteist aastat sellega tegelenud.

Põhimureks minu elus ei ole enam järjest kasvav kaalunumber

Olen selle poole aastaga jõudnud väga palju mõelda. Kui näiteks varem oli rasvumine number üks probleem minu elus, mis käis kaasas alates sellest hetkest, mil hommikul silmad lahti tegin kuni selle momendini, mil uuesti unne suikusin, siis enam ei tekita mu keha minus masendust. Ma ei väida sugugi, et olen ideaalses vormis, aga vähemalt ma tean, et lõpuks ometi ma tegelen oma probleemiga ja annan endale aega järjest paremasse vormi muutuva kehaga harjuda. Ma näen, et elus on nii palju asju, millest rõõmu tunda ning ma pole kibestunud. Ma ei ole enam ilma põhjuseta pahur, minus on taas tärganud tegutsemisvaim ja suur soov proovida senitundmatuid asju ning saada uusi kogemusi. Ma tahan endast igal pool anda maksimumi, mitte lihtsalt mõnda kohustust kiirelt õlgadelt ära saada. Olen igatepidi teotahtelisem ja tahan käia rohkem väljas. Kui ühelt poolt on progress minu kehaga olnud aeglasem kui teistel, siis teiselt poolt on muutus minu elustiilis toimunud vägagi kiiresti. Ma tean, et paljude minu blogi jälgijate sõbrannad ja sugulased võtsid sama ajaga 30 kg alla ja mõni lugeja ilmselt arvab, et ma olen enesepetjast laiskvorst ja otsin ainult tobedaid vabandusi aeglasele kaalukaotusele. Aga kuna mitte keegi teist ei ole käinud minu kingades, siis ma palun teilt eelkõige veidike avatumat suhtumist ja paremat mõistmist. Loodetavasti saab vähemalt üks kaaluga kimpus olev inimene minu blogist julgustust ja kinnitust sellele, et ka aeglane kaalukaotus on siiski kaalukaotus ja kiirus ei ole oluline. Kogu protsessi käigus õpitakse uut elustiili omaks võtma ja kui ühel võtab see vähem aega, siis leidub ka neid, kel läheb harjumiseks kauem. 

Kas poole aastaga on võimalik õppida tervislikult ja mitmekesiselt toituma? 

Toitumise koha pealt olen samuti oma elus teinud suuri muutusi ja saanud väga palju targemaks, aga samas tuleb tunnistada, et just muudatused toitumises ongi minu jaoks need kõige raskemad. Ma olen ju ometigi tubli ja kohusetundlik naine, pean kinni mulle antud üldistest toitumissoovitustest, aga mingil põhjusel on tasakaalustatud toitumine siiani minu suurimaks väljakutseks. Ma usun, et siin on mängus mingid psühholoogilised põhjused ja ilmselt on mul toiduga mingi eriline suhe, millest võiks teha üldse eraldi postituse. Positiivne on samas see, et ma suudan ebatervislikule magusale öelda ei. Ma tean, et ei vaja tühje kaloreid, mida saab kõiksugustest küpsetistest, kookidest, kreemidest ja maiustustest ning ausalt öeldes mul ei olegi nende järgi enam sellist isu nagu varem. Samal ajal olen nende puudujääki kompenseerinud puuviljade ja marjade tarbimisega, mis mõnel harval juhul on muutunud lausa ületarbimiseks. Kui mingist toidust täielikult loobuda ja seda endale keelata ning teist toitu hakata liigselt tarbima, siis tekivad paratamatult teatud keemilised reaktsioonid nii ajus kui ka kehas üleüldiselt, mis hakkavad lõpuks kaalu kinni hoidma.

Mikro- ja makrotoitained ebavõrdsetes proportsioonides

Minu suurim nõrkus toitumise koha pealt on seega teadmatus ja äärmused. Mitte keegi teine ei saa tulla ja valada mulle kulbiga tarkust pähe - ei minu treener Kristel ega ka toitumissoovitusi andev Marek. Nemad saavad vaid mu silmi avada ja anda nõu ning ilmselt viimane kohtumine Kristeliga, kus analüüsisime minu menüüd, seda veidi ka tegi. Praeguseks momendiks saan aru, et mul on mingi väike kiiks peas ära käinud: olen nimelt iseendale selle valgutarbimisega teinud ajupesu, toppides valku igasse toidukorda ja mitte ainult - teinekord koosnebki üks toidukord ainult valgust. Näiteks söön vahepalaks ära salati, mis koosneb lõhest, munast ja kodujuustust. Mul saab sellest kõht täis ja toitu on külluses, aga see on ühekülgne ja sellisel toitumisel puudub pikem perspektiiv. Lisaks sellele aeglustab see seedimist. Kõik ju korrutavad, et valk on tähtis: see täidab kõhtu, ei mängi veresuhkruga, aitab lihastel taastuda ja säilitab kauemaks täiskõhutunde. See kõik on väga õige, ent ometigi olen oma menüü eneselegi teadmata muutnud lõppkokkuvõttes üksluiseks ja toitainetevaeseks. Aga kuhu jäävad kiudained, värsked aed- ja köögiviljad? Kui süüa pikka aega järjest toitu väga valedes proportsioonides, unustades ära tervisliku taldriku reegli, siis loomulikult tekib kehal isu süsivesikute ja õhtuste näksimiste järele. Sellisel juhul võid olla kui tugeva tahtejõuga tahes, aga kui menüüs on põhi- ja mikrotoitained paigast ära, siis keha hakkab häiret andma. Tunnistan, et olen toitumise koha pealt olnud veidi äärmuslik ja kitsa silmaringiga ning nüüdsest parandan ennast. Ma siiralt loodan, et sain oma õppetunni ja edaspidi toitun mitmekülgsemalt. Numbriarmastajatele siia ilmestuseks veel üks tabel. Ebamaist muutust ei ole eelmise kuuga võrreldes toimunud, aga samas on liikuma hakanud rasvaprotsent ja BMI ning keskkohtki -2 cm pisem (võrreldes algusega olen kõhu pealt lahti saanud juba 9 cm pekist).  

Mida panna kõrva taha? Õppige minu vigadest!

Öeldakse, et maitsed peavad olema tasakaalus: päeva jooksul tuleb endale lubada veidi haput, mõru, soolast ja magusat toitu. Kui ühega liialdada, siis keha tunneb vajadust teist samuti rohkem saada ja maitseid tasakaalustada. Avastasin mingil hetkel, et tarbin soola rohkem kui kunagi varem. Saan küll kõhu alati täis ja tunnen end hästi, aga mingil hetkel tuleb kusagilt justkui märguanne, et nüüd on aeg see suur hunnik soola tasakaalustada mingi magusa toiduga. Nii ma siis olengi mõelnud välja erinevaid “tervislikke magustoite”, millega magusaisu rahuldada, aga need on lihtsalt mõttetud ja tühjad kalorid, millega petan iseennast ja mis lõppkokkuvõttes hoiavad lihtsalt kaalu kinni. Mida teile veel soovitada? Kui ette on antud kindel kava, siis peaks seda ikkagi järgima ning võimalikult vähe hakkama kasutama omaloomingut ja seda nii trenni kui ka toitumise koha pealt. Võib-olla oleksid mu lihased tänaseks veelgi tugevamad, kui ma ei oleks teinud jõusaalis endale mugandusi harjutuste järjekorras. Rääkisime sellest ka Marekiga, kes kinnitas, et kõige õigem on teha alati kolm seeriat ühte harjutust järjest, puhkepaus peaks olema maksimaalselt üks minut ja kõige tähtsam on just lõpupingutus. Kui teha jõusaalis ringe, minnes ühe masina juurest teise juurde ja siis jälle tagasi algusesse, siis selle ajaga, kui jõuad tagasi esimese masina juurde, on veri antud lihasest, mida plaanid treenima hakata, juba välja läinud. Samas lihas kasvabki vaid siis suuremana kokku, kui me seda n-ö rebestame ja see õige lihastöö toimubki just seeriate lõpus, kui harjutust teha järjest.

Kaalulangetus ei tohi sind muuta närviliseks ega õnnetuks, vaid peaks olema võimalikult fun

Jah, uskuge või mitte, aga kaalu kaotamise protsess peaks ennekõike olema meeldiv ja andma energiat, mitte seda ära võtma. Viimasel kohtumisel Kristeliga vesteldes jõudsime mõistmiseni, et olen selles kaalukaotuse ringis nii tugevalt sees ja suunan kõik oma mõtted ja energia ainult ühele eesmärgile – saada supervormi. Veelgi enam, ma lasen ennast numbritest päris palju mõjutada, pööramata tähelepanu sellele, et ainuüksi visuaalselt näen ma tegelikult juba palju parem välja. Rääkimata siis sellest, et ma jõuan rohkem ja olen füüsiliselt tugevam. Rõõmu tuleb tunda ka pisikestest asjadest ja vahepeal ennast tuulutama ning mitte olema kinni selles töö-trenn-kodu rutiinis. Selliste mõtetega oma esimese poolaasta postituse lõpetangi. Ootan jätkuvalt ka teie ideid ja arvamusi kaalulangetuse kohta kommentaariumisse. 

Kaunist augustikuu jätku!

Triin