Reklaam sulgub sekundi pärast

Triin kaotab kaalu: mis tunne on olla ülekaaluline?

Nagu seekordne pealkirigi ütleb, tahaksin teiega jagada oma mõtteid seoses ülekaaluliseks olemisega. Mida tähendab see, kui iga päev oma keha üle õnnetu olla ja kuidas on see võimalik, et inimene on omadega täielikus augus, aga ikkagi ei tee enesetunde parandamiseks mitte midagi? Järgnevad kaks lõiku jäid välja esialgsest Buduaarile saadetud kirjast ning otsustasin need siinkohal lugejateni tuua, sest olen viimasel ajal kogenud osade inimeste vastakaid arvamusi selle kohta, mida paksukesed endast üleüldse mõtlevad ja kuidas nad võivad nõnda laisad olla. Ma ei kaitse ega õigusta ülekaalulisi ja loomulikult vastutab iga inimene ise selle eest, mida suhu paneb ja kui palju liigub, aga ehk aitab järgnev kirjeldus veidi paremini kurvikamaid inimesi mõista. 

Kevadised tervitused, head lugejad!

Nagu seekordne pealkirigi ütleb, tahaksin teiega jagada oma mõtteid seoses ülekaaluliseks olemisega. Mida tähendab see, kui iga päev oma keha üle õnnetu olla ja kuidas on see võimalik, et inimene on omadega täielikus augus, aga ikkagi ei tee enesetunde parandamiseks mitte midagi? Järgnevad kaks lõiku jäid välja esialgsest Buduaarile saadetud kirjast ning otsustasin need siinkohal lugejateni tuua, sest olen viimasel ajal kogenud osade inimeste vastakaid arvamusi selle kohta, mida paksukesed endast üleüldse mõtlevad ja kuidas nad võivad nõnda laisad olla. Ma ei kaitse ega õigusta ülekaalulisi ja loomulikult vastutab iga inimene ise selle eest, mida suhu paneb ja kui palju liigub, aga ehk aitab järgnev kirjeldus veidi paremini kurvikamaid inimesi mõista. 

Kas ülekaaluline inimene saab üldse öelda, et ta on õnnelik? Kindlasti on tema elus palju õnnelikke momente ja erilisi sündmusi, mille taustal unustab ta ära, et on oma kehaga tülis, aga suures pildis on ta seesmiselt õnnetu. Närvilisus, kurbus, rahulolematus - need kõik on tunded, mis ei kao ja käivad ülekaalulise inimesega pidevalt kaasas. Ta teeb hommikul silmad lahti ja esimese asjana tuleb meelde keha, millega ei suuda leppida. Ja kui see ei tule kohe esimese asjana meelde, siis hiljemalt selleks ajaks, kui peab kodust lahkumiseks midagi selga panema, muutub ta taas ärevaks, sest mitte ükski kapis leiduv riideese ei istu nii, nagu peaks, ega varja keha, mille suhtes on tal ammu ainult ebameeldivad tunded. Päeva jooksul süvendab rahulolematust asjaolu, et taaskord sai ahvatlusele järele antud ning söödud midagi sellist, mille oleks võinud võtmata jätta, sest seda ei olnud tegelikult vaja, aga see lohutas ja tegi hetkeks meele rõõmsamaks. Õhtul magama heites analüüsib ta oma käitumist ja peab järjekordset möödunud päeva taas läbikukkumiseks, sest ka mitte täna ei võtnud ta ennast kokku ning teab juba ette, et homme kordub sama.

Oma kehakaaluga kimpus olev inimene üritab näida enesekindla ja rahulolevana ning kahtlemata tal ongi ükskõik paarist lisakilost, aga kui paarist on saanud paarkümmend ja inimene teadvustab, et tal on probleem, siis ta ei ole tegelikult enam ammu õnnelik. Hästi läheb nendel, kes suudavad iseseisvalt kogunenud kilod kiirelt maha rapsida ja järgivad edaspidi tervislikke eluviise, aga teisiti on nendega, kes ei saa üksi hakkama ja kes vajaks veidi nõu ning tagantutsitamist. Ma leian, et toitumishäireid ja suhkrusõltuvust ei ole üldse mitte meelevaldne võrrelda näiteks alkoholismiga. Harjumusi, mille küüsis ollakse, on väga raske muuta. Kui mitte kordagi elus ei ole trenni tehtud ja ka lapseeast ei ole trennitegemise harjumust sees, siis panna seda inimest jõusaali või metsarada armastama, on paras väljakutse. Või näiteks suhkrusõltuvuses vaevlevale inimesele märkust tehes, et kas tal ikka on vaja teist tordilõiku võtta ja piimakohvi sisse nii palju suhkrut lisada, muutub ta tõsiseks ning võib-olla isegi haavunuks, et talle heidetakse seda ette. Ta sööb oma torditüki ära ning langeb emotsionaalselt taas kord sügavale auku, sest teab ise suurepäraselt, et ei oleks pidanud neid asju suhu panema, aga väliselt ei näita seda välja. See, kui keegi teeb ülekaalulisele inimesele märkuse tema söömisharjumuste kohta (ja kui see juhtub olema veel lähedane inimene), tekitab temas pahameelt ja solvumist. Täiesti kindlalt võib öelda, et kooselu ülekaalulise inimesega on pidev piiride kompamine: kunagi ei tea täpselt, kui kaugele võib minna kommentaaridega tema keha või toitumise kohta ja sõnu tuleb väga hoolikalt valida, sest vastasel juhul võib talle tahtmatult haiget teha.

Sellised olid minu mõtted veidi üle kahe kuu tagasi, kui Buduaarile esimest korda kirjutasin. Tänaseks päevaks on masendavad mõtted kõrvale heidetud ja saan endaga iga päev järjest paremini läbi. Riided istuvad juba siit-sealt aina paremini, ma olen energilisem ja enda üle uhke, et ei ole rajalt kõrvale kaldunud. Minu olematutesse lihastesse hakkab tekkima teatud toonus ja ma jaksan rohkem. See kõik motiveeribki ning teeb meele rõõmsaks. Niisiis, kas ülekaaluline inimene on tingimata laisk, rumal, kibestunud ja egoistlik? Ei ole. Kas mina ise olen kunagi käitunud eelpool mainitud omadussõnadele kohaselt? Kindlasti. Kuid kas selline käitumine on olnud tingitud minu ülekaalust ja kas see on õigustatud? Absoluutselt mitte. Küll aga võin öelda, et muutusin enda välimuse tõttu tihti seesmiselt vihaseks ja elasin oma kurbust ja segaseid emotsioone välja sedasi, et tegin hoopis teised inimesed enda ümber kurvaks. Kõik algab mõtlemisest. See ei ole sugugi mitte kulunud väljend, et kõik on peas kinni. Kui ümaramate kehavormidega inimene ei tee enda päästmiseks midagi, siis ta ei ole järelikult veel piisavalt sügavale auku langenud, et oma elu kardinaalselt muuta. Need, kes on sellest "august" läbi käinud, on teistele ja iseendale tõestanud, et saavad hakkama. Rasvunud ja ülekaalulisi inimesi võib ju tagant utsitada, aga lõppude lõpuks algab kõik neist endist. Seega palun mitte hukka mõista neid, kes on alles poolel teel mõistmiseni. 

Soovin, et Buduaari kaalulangetusprojekti sarnaseid ettevõtmisi tehtaks Eestis rohkemgi, sest siis oleks see teema enam pildis ja samasuguse murega inimestele veelgi paremini leitav. Selge on see, et Eesti liigub rohkem kui eales varem, tervisesport ja fitness on järjest enam päevakorral, aga meil on endiselt väga kõrge rasvunud inimeste osakaal. Kurb on see, et ülekaalulisusega peavad maadlema ka noored ja lapsed ning rasvumine ei ole probleemiks ainult hamburgerimaal USAs, vaid ka meie väikeses Eestis. Ma ei toetu seda kõike öeldes ühelegi statistikale, vaid sellele, mida ise reaalselt linnapildis näen. Spordiklubid on rahvast pungil, internet kubiseb toitumisalasest infost ja treeningvideotest ning masside mõjutamiseks on kolitud isegi tänavale. Näiteks praegu on käimas 20-35aastastele suunatud kampaania "Köögiviljad kaalu ei kasvata", mille raames võib tänavapildist leida põnevaid plakateid juurviljadest. Aga ülekaalulisuse probleem on endiselt olemas. Vahel on infot isegi liiga palju ja see ajab segadusse ning toit on kättesaadavam kui kunagi varem? Elu on muutunud mugavamaks ja toidu saamiseks ei pea enam mitmeid tunde jahti pidama, vaid piisab külmkapiukse paotamisest ja suhkruid täis sõltuvust tekitava snäki haaramisest. Olen ise sellise mugava elustiili ohver olnud juba piinlikult kaua ja enam ei taha. 

Miks paksukesed lasevad asjadel nii käest ära minna, sellele ma vastata ei oska. Küllap on iga inimene erinev oma emotsionaalse pagasi, lapsepõlves kogetu ja selle poolest, millisesse peresse ta on sündinud. Olen püüdnud analüüsida oma suhet toidu ja eriti magusaga. Meenutades lapsepõlve, võin öelda, et kogu minu taskuraha läks kommi ja šokolaadi peale ning kui koju toodi midagi head, siis tegin selle kallal kiiresti hävitustööd. Mäletan, et ma otsisin kappidesse ärapeidetud komme ja vajadusel võtsin appi lausa mitu tooli, et kõige kõrgema riiulini ulatuda. Millegipärast see teadmine, et komm ei ole igapäevaselt saadav asi, muutis mu selliseks, et pidin seda salaja sööma ja kõik magus, mis kätte anti, leidis väga kiirelt tee minu kõhtu. Ma ei heida enda perele midagi ette - ilmselt ka ise lapsevanemaks saades panen kappi peitu sellised toiduained, mida üks laps ei peaks igapäevaselt tarbima. Samas olen kuulnud mõne tuttava käest, et lapsepõlves oli neil just kogu aeg suur vaagen šokolaadiga laual ja nad said oma isu täis söödud ning enam ei tahagi nii väga. Ma ei tea, kas minu keeruline suhe magusaga on tõepoolest psühholoogiline ja tuleneb lapsepõlvest või on siin tegu lausrumala ja lihtlabase suhkrusõltuvuse ning laiskusega öelda ei. 

Kuidas mul tänaseks päevaks siis läinud on? Järgin ikka toitumisnõustaja Marek Morozovi ja treener Kristel Pälli nõuandeid. Söön viis korda päevas iga paari-kolme tunni tagant, külastan kolmel päeval nädalas Meritoni spordiklubi, kus ühel päeval teen lihasharjutusi alakehale ja jalgadele, teisel päeval ülakehale ja kätele ning kolmandal tegelen rasvapõletuse ja intervalltreeninguga. Neljanda trenni olen asendanud aktiivse liikumise ja toimetamisega vabal päeval. Kogun endiselt hoogu ja julgust, et minna esimest korda ka mõnda saalis toimuvasse rühmatrenni. Saunajoogas ja vesiaeroobikas juba käisin, aga need ei ole ilmselgelt midagi sellist nagu Zumba või Bodypump. Trenn ja liigutamine on niisiis omal kohal. Magusaisu leevendamiseks olen söönud näiteks datleid, aga üsna ettevaatlikult, sest need sisaldavad suurel määral suhkrut. Või olen võtnud lusikatäie maapähklivõid. Tarbin rohkem kui kunagi varem näiteks muna, kana, kala, rohelisi ja värskeid juurvilju, kohupiima ja juustu ning joon ohtralt puhast vett. Sellist tunnet ei ole, et pean öösel salaja külmkapi juures end premeerimas käima, nagu üks anonüümne kommenteerija arvas. Vastupidi, ma magan hoopis nii sügavalt ja puhkan ennast hästi välja ning ei mõtle enam terve päeva toidule. Ma ei ole võtnud vastu ühtegi pakutud kringlit, tordilõiku, kommi, kooki, pirukat, šokolaadi ega saiakest ja naljatledes võiks öelda, et peaksin tavapärase toitumispäeviku asemel hakkama kirja panema ka kõiki neid kordi ja koguseid, mil mulle on magusat pakutud ning ma olen sellest keeldunud. Sellised mõtted minult täna. Järgmisel korral jagan teiega järjekordse mõõtmise tulemusi ja usun, et ka kogemusi veel mõnest uuest rühmatrennist. 

Lõpetuseks tahan tutvustada üht väga toredat retsepti, mis on ilmselt nii mõnelegi tuttav, aga leian, et see tasub jagamist ja meeldib eriti neile, kes püüavad leivasöömist vältida ja kelle jaoks riisigaletid on juba üksluiseks muutumas. Nimelt leidsin tavapärasele leivale asenduse - Oopsie leiva! Selle kaalusõbraliku leiva põhikoostises on vaid kaks toiduainet: toorjuust ja muna. See leib sai väidetavalt oma nime selle järgi, et kellelgi juhtus "ups" ja soovitud toidu asemel tulid välja hoopis sellised toredad leivad.

Koostisained:

100 grammi toorjuustu
3 suuremat muna
1 teelusikas küpsetuspulbrit
veidi soola
1 supilusikatäis psülliumi 

 

 

Valmistusviis

Vahusta munakollastest eraldatud munavalged hästi tugevaks vahuks ja teises kausis sega omavahel kollased ja toorjuust. Lisa toorjuustusegule küpsetuspulber ja psüllium ning sega ühtlaseks. Lisa ettevaatlikult segades vahustatud munavalgevaht. Laota saadud segust ümmargused supilusikatäied suurele küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning küpseta 150kraadises ahjus umbes 25 minutit. 

Võib proovida seda retsepti katsetada ka ilma psülliumita, aga see on aine, mis seob väga hästi ja muudab konsistentsi rohkem leiva moodi. Psülliumiks nimetatakse India teelehe seemnekestasid ja need on müügil igas ökopoes. Need näevad välja umbes nagu kookoshelbed ja erilist maitset neil pole. Tegin ka pakendist foto. Oopsie leiva segusse võib lisada ka seesamiseemneid. Neid võib soovi korral teha valmis suurema koguse ning säilitada külmkapis. Mina määrin neile näiteks toorjuustu, lisan sinki ja lehtsalatit ning kinnitan, et tegemist on väga maitsva asjaga! Lisaks kõigele on Oopsie leivad gluteenivabad. Soovi korral võib neid süüa ka soojalt ja kelle toitumine seda lubab, siis miks mitte panna sinna soolase lisandi asemel peale hoopis mett või toormoosi. Head küpsetamist!


Kaalunumber kõigub 93-94 kg vahel. 


Kaunist kevade jätku!

Triin  

 

 

 

 

 

[gallery ids="2044974,2044984,2044994"]